Vürtsifarm ja elevandid

Kolmapäev, 25. veebruar
Päev täis päikest ja veemõnusid. Otsustasime laadida patareisid, lugeda ja nautida vett. Kohe peale tavapärast hommikusööki (värske mahl, eriti maitsev on troopiliste viljade segumahl või jäätee, Aabile midagi munast – kas härjasilm või omlett, keedumuna siin ei tunta, krõbe peekon või vorstikesed, röstitud sai ja puuviljalõigud ja must kohv; mulle lehetaignast soojad juurviljapirukad – väga maitsvad!, veidi peekonit, oad kastmes, roheline salat – valik on väike, kuid siiski olemas, väike kuklike, värsked puuviljalõigud ja kohv piimaga) suundusime raamatute ja päikesekreemiga basseini äärde, kuhu jäime koguni pea kolmeks tunniks. Basseinipoiss tervitas meid juba eemalt sõbralikult ja kohe olid kohal ka vajalikud rätikud, et mõnulemine päikesepaistel, poolvarjus või varjus saaks alata. Aap nautis päikest täiega, mina pidin enne reisi nahaarstilt saadud soovitusi jälgima ja katsin end osaliselt kaitsekreemiga ja hoidusin rohkem poolvarju või koguni päris varju.
Aeg möödus ruttu, lõunapaiku läksime tagasi tuppa, puhkasime veidi jahedas toas ja seejärel asutasime end taksoga Calangutesse väikesele ostutuurile. Ühtlasi plaanisime ootamatult läbi astuda ka Reeli-Tiidu hotellist ja nad meiega ühtust sööma kutsuda. Calangutes juhtus aga see, mida me vaevalt oodata oskasime, põrkasime Reeliga juba ostutuuril kokku ja jätkasime ühiselt poodlemist. Rõivad on siin erakordselt odavad, kvaliteeti peab muidugi samas kaunis kriitiliselt hindama, kuid suverõivaid võib siit leida huvitavaid ja tõesti soodsalt. Naiste suvekleidid algavad 700 ruupiast (Rs) = vähem kui 200 krooni, kuid võib leida ka 3000-4000 RS (hea kvaliteediga) = 750-1000 krooni. Aabile ostsime suvised täisnahast jalavarjud, veidi kauplemist ja hinnaks sai 500 Rs = 125 krooni. Kauplemine on siin intensiivne, muudkui kutsutakse aga sisse astuma, püütakse vestlust alustada, uurides, kus maalt me oleme, juhtus ka, et pöörduti lausa vene keeles. Õnneks meie äraütlemisi solvanguna ei võetud ja keegi pahaseks ka ei saanud. Lõpuks olime sellest sehkendamisest nii väsinud, et loobusime Reeli-Tiiduga koos sööma minemast, istusime hoopis takso peale ja sõitsime oma hotelli. Helistasin tuttavale taksojuhile Hubertile, et kokku leppida järgmise peva võrtsifarmi väljaõidu täpne kellaaeg. Kuna suurt isu polnudki, sõime oma toas väikese võileiva ja otsustasime hoopiski magama minna.
Neljapäev, 26. veebruar
Pärast tavapärast hommikut valmistusime poolepäevaseks väljasõiduks – lisaks kaardile pakkisin kaasa suure kaamera, kreemi, mütsid ja vee. Teada oli, et ees on umbes 4 tunniline väljasõit džunglisse, kuid enne pidime veel Reeli-Tiidu juurest hotelliist läbi sõitma. Kokkulepitud ajal oli Hubert meil vastas. Teel Reeli-Tiidu juurde keeras ta aga ühte kõrvaltänavasse ja ütles, et nüüd vahetame tema väikese autu peaaegu tuttuue suurema ja mugavama süiduriista vastu. Väikesest Suzukist sai mugav ja avar Toyota! Auto oli sõitnud vaid umbes 8000 km ja liikus tõesti pehmelt ja mugavalt, loomulikult ei puudunud konditsioneer. Umbes 20 minutit hiljem oli kogu meie kamp koos ja suund sai võetud kagusse, Ponda suunas. Ca 45 minutilise sõidu järel jõudsime lopsaka rohelise looduse keskele, tee äärde jäi ka paar jõekääru, mille kohta Hubrt ütles, et siin jões elavat krokodillid, kuid nende nägemiseks tuleks ette võtta paadiretk mööda jõge. Mul küll ei tekkinud tunnet, et ma seda teha tahaks, ei tundunud väga turvaline mõte olema. Sõitsime mööda ka ühest rohelisest riisipõllust. Riisi kasvatamise aeg siin on alles ees, põhiliselt tehakse seda mussoonvihmade perioodil, kuid nähtud põllul hindas taksojuht Hubert riisi ca 1 kuu vanuseks. Riisi valmimine võtab aga aega 3 kuud ja põld muutub lõpuks täiesti kollaseks, siis olevat riis ka valmis ja see koristatakse ära. Kõrtest järele jääv põhk kogutakse kokku ja see antakse lehmadele söödaks. Märkamatult olime jõudnud kohale. Kohe parkimisplatsi ääres, kuhu meie autoi meid ootama pidi jääma, oli suur elevant koos oma peremehega. Lõpuks ometi avanes võimalus päris India elavanti käega katsuda, peremees andis selleks loa. Isegi pilti tohtisime teha ja elevandi kihvast kinni hoida, mispeale loom meid kõrgusesse upitas. Lahe elamus oli! Veidi maad pidime seejärel veel jalgsi minema ja vürstifarm oligi meie ees – õieti ole see lopsakas džunglitaimedega metsatukk, kuhu pääsemiseks tuli mina üle lagunenud, vaipkattega kaetud (!) silla. Silla all oli mingisugune veekogu ja kogu aeg oli tunne, et siin võiks olla ka mõni krokodill peidus, aga ei olnud siiski. Enne sillale astumist nägime taas elevanti, kes mõnuga käevarre jämedusi puuoksi ja lehti londiga suhu toppis ning oma suuri kõrvu lehvitas. Selgus et selle elevandi nimi on Lolita (tütarlaps) ja ta oli 25 aastane. Saime Lolita peremehega rohkem jutule ja uurisime üldse rohkem elavantide kohta. Selgus, et elevandid elavad ca 100 aastaseks ja beebi sünnib elevandil mitte enne kui alles 40 aastaselt. Lolita oli seega alles väga noor neiu, veidi loomult ehk häbelikki, sest ta ei teinud meist eriti väljagi.
Pääsmed farmi külastamiseks maksid a 300 Rs, kokku 1200 Rs. Kui olime üle silla jõudnud, võttis meid teiselpool vastu üks kena neiu, kes riputas igaühele kaela väikese armsa lillepäraja ja tervitas meid farmi saabumise puhul. Igaühele meist anti väike raamatuke, millest saime lugeda, milleks üks või teine vürts tervisele kasulik võib olla. Põneva giidiga grupituur taimede ja puude vahel, mille jooksul tutvustati meid väga erinevate vürtse andvate puude või põõsastega ja nende mõjuga inimorganismile, kesti ca 35 minutit. Oli väga põnev jalutada hiigelsuurte puude all ja kõiki neid lehti ja oksi n.ö. toormaterjalina testida. Tuuri lõppedes sai iga osaleja karastuseks selja peale kulbitäie jahedat vett (oli tõesti karastav peale metsas hulkumist) ja pakuti veel indiapärast lõunasööki sealsamas katuse all. Joogid tuli osata lisaraha eest. Peale lõunasööki ostsimegi sealtsamast väikesest müügikohast kaasa mõningaid põnevaid ja tervisele kasulikke õlisid. (Hinnad vahemikus 100-300 Rs). Suundusime tagasi üle silla, kus Hubert meid kogu selle aja ootas. Ca 45 minuti pärast olime turvaliselt tagasi jõudnud. Lasime end maha panna Calangute äärelinnas, et veidi veel mõnes poes ringi vaadata. Kell oli saanud kolm päeval. 4 tundi Hubertiga läks meile maksma 1500 Rs (350 kr), kuna me jäime tema sõidu ja autoga väga rahule, maksime kokku siiski 2000 Rs (500 kr). Pärast lühikest poodlemist istusime taksosse (Reeli-Tiit otsustasid lausa jala minna, sest nende hotell oli üsna lähedal) ja süitsime oma hotelli. Jõudsime seejärel veel tunnikese basseini ääres veemõnusid nautida ja puhata, siis läks aga juba päike looja ja päev hakkas õhtusse jõudma. Puhkasime tunnikese veel toas, misjärel otsustasime süüa suppi meie hotelli juures mererannas lihtsas söögikohas (olime seal eelmisel nädalal korra juba käinud). Olime ainsad külastajad, meid teenindati väga sõbralikult ja toit maitses väga hästi. Sõime mõlemad juurviljasupi, Aap tellis oma lemmiku – lollipopi (taignas küpsetatud kanatükid, nagu väikesed koivakesed), lisaks veel kohalikku valget leiba – naani ja rotit, pannkoogid meega, liiter vett ja 2 väikest Kingfisheri õlut. Kõht sai väga täis ja see kõik läks meile maksma 460 Rs = 115 krooni!!!!
Sellise söögi ja hinna puhul ei jäänud küll muud üle kui Aap andis peremehele väga korraliku tipi. Et väljas oli juba pime ja valgustus mererannas kehvavõitu, jooksis peremees meile järele ja küllap tänutäheke juhtis hoolega tähelepanu, et me kusagil trepi juurde jõudes ei libastuks ega kukuks. Olime väga meelitatud! Õhtul tahtsime veel inernetti minna, kuid signaal oli olematu ja kahjuks see ei õnnestunudki. Seega jääb see järgmisse päeva. Nett on siin tasuline, 30 minutit maksab 125 Rs (31 kr), 1 tund 200 Rs (50 kr). Seega on alati kasulikum korraga olla netis vähemalt tund.