Päike-päike-päike, viimased päevad

Reede, 27. veebruar
Puhkuse lõpuni on jäänud veel vaid 3 päeva. 10 päikeselist päeva on möödunud väga ruttu ja kohanemine siinse eluga on olnud kerge. Enam ei üllata kõikjal vedelev prügi ja mustus nagu ka mööda teed või kus iganes jalutavad neljajalgsed sarvekandjad. See on tükike selle maa kultuurist. Inimesed on siin helge olemisega ja minu meelest väga sõbralikud. Ükski kaupmees ei jäta siin võimalust sinu raha oma taskusse meelitada, aga kui jääd ka pärast hinna üle peetud läbirääkimisi endale kindlaks ja ostu ei soorita, lepivad nad sellega lõpuks rahumeelselt. Meie hotelli lähedal olevast külast või linnakesest, Candolimist, läbi sõites oleme kahel korral ka tänaval permehega elevanti kõmpimas näinud. Taksojuhi hinnangul oli see umbes 40 aastane loom. Sellise looma hind pidavat küündima 1 miljoni ruupiani = 250 tuhat krooni! Terve varandus, siin maal annab sellist summat ikka kokku saada.
Hommik oli tavapärane – päikese- ja veemõnud basseini ääres. Mere äärde pole me viimastel päevadel enam läinudki. Mõned päevad on merel olnud üsna kõrge laine ja nii kohanesime paremini basseini juures, kus on olemas siinses kuumuses ülivajalikud varjud. Veerand tunnist piisab, et võid end juba korralikult ära põletada kui kaitsekreemi ei kasuta. Paar tundi möödus taas raamatuid lugedes. Seejärel tegime väikese retke hotelli suures avaras aias. Hotell on rajatud 1612. aastal portugallaste poolt ehitatud endise merekindluse territooriumile. Kindlus, mis rajati kaitseks hollandlaste, brittide ja prantslaste rünnakute vastu, ulatub kohati kuni 80 m üle merepinna. Kusagil siin (ilmselt meie hotelli territooriumilt väljapool) peab asuma 1864.a. püstitatud 13 m kõrgune tuletorn (seda pole meie territooriumilt paraku näha), mis on esimene selline ehitis Aasias.
Viimase sõja ajal kasutati kindlust vanglana, siin hoiti kinni sakslasi. Kindluse abil kontrolliti pääsu kohalikule suurimale Mandovi jõele. Hotelli juurde kuuluvad veel mäeveerul asuvad bungalod, mis asuvad tõelises roheluses ja annavad erilise privaatsuse, kuid veeni jõudmiseks tuleb sealt päris pikk maa treppidest alla (hiljem muidugi ka tagasi) tulla. Meie toa aknast on oivaline vaade merele ja rannale ning basseinile. Kogu öö võib kuulata lainete loksumist. Meri peaks taksojuhi hinnangul neil päevil hakkama tõusma, see kestvat 5-6 päeva, misjärel taandub uuesti endisele piirile. Sõltuma pidavat see kuust. Ehk õnnestub meil veel enne ärasõitu seda tõusu ka näha.
Kella neljaks pärastlõunal ootas meid ees viimane, kolmas, massaaž. Selleks tuli jälle taksoga Calangutesse sõita. Seekordne massaaž oli tunnine (Aap lihtsalt dikteeris selle aja ette, ilmselt oli tal pikast massaažist isu täis saanud) ja sisaldas endas minu puhul peanaha, näo ja keha massaaži kuuma õlisse kastetud (ravimitaimedega või ehk riisiga?) täidetud kotikestega. Aabil sama, vaid nägu jäi ära. 2 tüdrukut tupsutasid (et mitte öelda tagusid) kuuma õlisse kastetud kotikestega läbi kogu keha, algul esiosa, siis mõlemad küljed ja lõpuks veel selja. Kogu keha oli taas paksu õlikihi all. Minule massaaž meeldis, Aabile seekord üldse mitte. Jätsime dr. Sudhindra abikaasaga (tema istub vastuvõtus ja võtab kõik kliendid vastu) hüvasti, lubades, juhtumil kui kunagi veel Goasse peaksime sattuma, taas nende juurest läbi astuda. Ostsin kaasa veel 465 Rs =126 kr öökreemi.
Taksojuht Hubert ootas meid juba ukse ees ja sõitsime tagasi hotelli. Leppisime kokku, et tunni aja pärast kui oleme enamuse õlist uuesti maha suutnud pesta, viib ta meid Reeli-Tiidu juurde hotelli ja seal otsustame ühise õhtu veetmise üle. Nii olimegi täpselt pool seitse õhtul taas Calangutes. Väikese arutelu järel otsustas Tiit minna mõne kaaslasega Anjunasse hipide pidu vaatama, Reeli aga tuli meiega õhtust sööma. Lasime taksojuhil endale teel veel mõnda kolmetärni hinnaklassi hotelli rohkem elu tuiksoonel näidata (tuleviku tarvis?), sõitsime läbi kuuldavasti eestlaste ühe lemmiksöögikoha Nirvana (restoran liival) ja maandusime lõpuks taksojuhi soovitusel ühes täiesti kõrvalises kohas (suuremast teest oma 4-5 km eemal) mingi villa söögikohas, kaasas info, et seal käivad söömas eelkõige kohalikud inimesed. Tegelikkuses oli vähemalt sellel õhtul enamik külalisi eurooplaste väljanägemisega. Toidu valik polnud eriti suur, kuid kõik, mida tellisime maitses häati. Magustoidu osas lasime end üllatada – menüüs oli 2 magustoitu, mille nimed meile midagi ei öelnud ja tellisimegi just need. Lauale toodi aga 2 kõige ehtsamat jäätist, üks tavaline vahvlitorbikus, teine väikeses savipotis. 4 õlut, 2 suurt vett, supp, 2 rohelist salatit, lollipop ja riis kanaga maksis kokku täpselt 400 Rs = 100 kr! Toitu võib siin erakordselt odavalt saada. Kõhud täis sõidutas Hubert kõigepealt tagasi hotelli Reeli ja siis meid. Takso kulu õhtu peale kokku 600 Rs =150 kr (Aap maksis 700 RS =175 kr).
Laupäev, 28. veebruar
Tavapärane päeva esimene pool – ikka päike, vesi, raamatud. Seejärel otsustasime veel veidi shopingule minna. Siin võib väga odavalt suviseid riideid leida, kvaliteet pole muidugi ka suurem asi, aga sellise raha eest eriti midagi loota oleks ka tobe. 400-500 RS =100-125 kr eest võib saada üsna toreda suvekleidi, naistesandaalide hinnad on 250 RS = 62 kr ümber jne.
Õhtul 8-12 toimus Calangutes hotellis Paradise Village meie grupi lõpupidu, mille TravelIn kuuldavasti korraldas selleks, et kuidagi pakkuda lohutust meie gruppi tabanud erakordselt raske lennuplaani pärast. Kui lend siia kujunes ebanormaalseks seose lennukil tekkinud tehnilise rikke tõttu, siis tagasilend kujuneb sama raskeks juba TravelIn-i enda „superkorralduse“ pärast. Nimelt otsustas reisibüroo ca kuu või veelgi vähem aega enne meie lendu (mis pidi hooaja viimane olema) veel ühe lennu, aga nüüd vaid Goasse, lisada. Reis müüdi ka kiiresti välja. Nüüd juhtub nii, et Tallinnast puhkajatega saabuv lennuk maandub kõigepealt Goas, uued puhkajad maha, meie peale ja siis lennutatakse kogu see seltskond Trivandumisse, et võtte peale Keralas puhanud inimesed ja alles seejärel algab kojulend. Seega juhtub nüü, et Goas puhanud inimesed peavad tehtud uue lennuplaani järgi istuma lihtsalt 3 tundi oma puhkuse ajast õhus. Tavapäraselt toimus tagasilend nii, et Tallinast tulnud lennuk maandus kõigepealt Trivandumis, lastes seal osa turiste maha ja võttes sealsed puhkajad peale ning alles seejärel tuldi Goasse ja nii said siin puhanud inimesed vähemalt tagasitee lühema. Nüüd kannatame meie kõige rohkem ja kogu puhkuse mõnu saab kõva lopsu. See pole ilmselt reis, mille kohta saaks lõpuks ilmselt öelda: lõpp hea, kõik hea. Kahju, et reisibüroo kõiki oma kliente ei väärtusta. Pidu oli selline tavaline aiapidu ca 150 osalejaga. Muusikat tegi mingi kitarrist, laulis ise ka. Meie istusime Reeli-Tiiduga koos neljases lauas ja lobisesime oma möödasaavast puhkusest. Paraku mõlkus ja mõlgub ikka meeles eelseisev väga raske lend. Viimase info kohaselt jõuame Tallinnasse tagasi alles teisipäeva varahommikul kella poole viie paiku. Peol pakuti lisaks muusikalisele meelelahutusele TravelIni kulul süüa-juua ja viidi läbi ka üks bingo-loto sarnane mäng. Meie ostetud 2 piletit paraku lõpuni ei jõudnud, kuigi üks jõudis 10 viimase hulka. Peole sõitsime "meie oma Hubertiga", tagasi koju tulime suvalise taksoga.