Öösel hakkab sadama, täiesti ootamatult ja väga kõvasti. Sadu ei kesta väga kaua ja lõpeb niisama järsult nagu algaski. Hommikul ärgates pole vihmast jälgegi.
Peale hommikusööki oleme kogu päeva jälle rannas, lausa õhtul kella viieni. Lõunasöögi jätame taas vahele nagu mitmel viimasel päevalgi. Mingeid erilisi sündmusi peale lõõskava päikese ja mõnusa vee me ei koge. Vesi on teist päeva veidi tõusnud ja seetõttu seal, kus iga päev jalad põhja ulatusid (või nagu Tom ütleb, pea veest välja jääb), täna seda ei juhtu. Olen puhkuse päevade jooksul läbi lugenud juba 2 raamatut, nüüd asun kolmandat lugema. Enn Soosaare "Nuripidine aastasada" on nagu hea kokkuvõtlik ajalooõpik. Raamatut jätkub ilmselt õhtuni.
Õhtul saadame Tiiu-Tomi neile järele tulnud bussile. Homme seisab sama tee meil endil ees.
Saturday, August 29, 2009
Friday, August 28, 2009
Reede
Und jätkub peaaegu kella 9-ni, seega oleme hilinemas hommikusöögile, kuhu Tiiu-Tomiga kokkulepitud kella 9-ks ei ole enam kuidagi võimalik jõuda. Võtame rahulikult ja jõuame kohale poole kümneks. Sõbrad pole veel hommikusööki lõpetanud ning veedame toitu nautides üheskoos suures söögisaalis veel pea kolmveerand tundi.
Selgub, et Tom on poole kaheksa ajal meile taas varjudealused lamamistoolid kinni jõudnud panna (tore uudis kuuma päeva alguses) ja sinna me peale väikest vahepeatust toas ka siis kõik jälle suundume. Jääme vee ja päikese kätte kogu päevaks, kuni kella viieni. Võtta tuleb ju maksimum, sest kodus võib sellisest päikesest vaid unistada ja ees on pikk ja pime sügistalv.
Pärast tavapärast õhtusööki plaanime täna jääda hotelli, sest kella üheksast on oodata terrassikohvikus toredat klaveriõhtut. Ootan seda juba põnevusega, sest Tiiul on info, et muusika on väga hea ja osta peaks saama ka CD-d. Panen selle endale kõrva taha.
Homme on Tiiu-Tomi viimane päev, õhtul lendavad nad Estonian Airi lennuga tagasi koju. Meil jääb lisaks homsele veel üks puhkusepäev. Kahjuks jääb huvi puuduse tõttu ära homme õhtuks kavas olnud rahvuõhtu kusagil Korfu külas, seega peame veel mõtlema, kus ja kuidas homse õhtu mööda saadame.
Selgub, et Tom on poole kaheksa ajal meile taas varjudealused lamamistoolid kinni jõudnud panna (tore uudis kuuma päeva alguses) ja sinna me peale väikest vahepeatust toas ka siis kõik jälle suundume. Jääme vee ja päikese kätte kogu päevaks, kuni kella viieni. Võtta tuleb ju maksimum, sest kodus võib sellisest päikesest vaid unistada ja ees on pikk ja pime sügistalv.
Pärast tavapärast õhtusööki plaanime täna jääda hotelli, sest kella üheksast on oodata terrassikohvikus toredat klaveriõhtut. Ootan seda juba põnevusega, sest Tiiul on info, et muusika on väga hea ja osta peaks saama ka CD-d. Panen selle endale kõrva taha.
Homme on Tiiu-Tomi viimane päev, õhtul lendavad nad Estonian Airi lennuga tagasi koju. Meil jääb lisaks homsele veel üks puhkusepäev. Kahjuks jääb huvi puuduse tõttu ära homme õhtuks kavas olnud rahvuõhtu kusagil Korfu külas, seega peame veel mõtlema, kus ja kuidas homse õhtu mööda saadame.
Thursday, August 27, 2009
Neljapäev
Kolmapäeva õhtul tegime peale õhtusööki veelkord väikese tuuri mööda Korfu vanalinna. Taksojuht, kes meid sinna viis, osutus vägagi jutukaks. Kinnitust sai meie arvamus, et turiste on sel suvel Korful oluliselt vähem kui eelmistel suvedel. Tiiu-Tom mäletavad, et veel aasta tagasi olevat Korfu vanalinnas olnud õhtuti olukord nagu meil laulupeol - inimesed liikunud külg külje kõrval. Kõik hinnad olevat viimase 5 aasta jooksul tõusnud (toit, elekter, maksud....), aga taksohind sõiduks Kontokali hotellist Korfule olevat ikka endine, 15 EUR-i. Kui taksojuht julgevat ise kõrgemat hinda küsida, võivat ta kergesti lausa trellide taha sattuda. Uurisin, kas ka kütuse hind viimase viie aasta jooksul on tõusnud, siis jäi ta vastuse võlgu, kuid ütles, et eurole üleminekuga olevat enamus hindu 5 korda kõrgemaks läinud, paraku mitte töötasud. Ja meie Eestis kiirustame hambad ristis oma sinilinnust eurole järele...
Neljapäeva hommikuks on meil kinni pandud kolmetunnine laevasõit piki Korfu rannikut. Peale hommikusööki kiirustame ruttu randa, kus vanemas keskeas kapten Vassil meid oma mootorjahiga juba ees ootab. Tiiu jääb veidi hiljaks, kuid tuiskab siis oma kauni suvekübara lehvides päikesvarjude vahelt välja ja sõit võib alata. Laeval olemegi vaid meie neli, seega täiesti privaatne reis. Võtame laeva eesosas istet, õnneks on olemas ka väike katusealune, mis pakub vajadusel varju kuuma päikese eest. Kolmetunnine sõit piki Korfu idarannikut Kontokalist põhja poole Ipsose lahte möödub kreeka rahvusmuusika saatel kiiresti ja pakub imelisi vaateid piki rannikut - mäenõlval asuvad hotellid ja villad, randades on näha puhkajaid, kuid paraku on paljudes kohtades väga palju vabu lamamistoole (märk külaliste vähesusest), sõidame mööda rannikuäärt mööda ka saare kõrgeimast mäest Pantokraatorist (täpset kõrgust ei õnnestu hetkel kindlaks teha, kuid see on oluliselt madalam Krimmi mägedest). Jõuame imelise ja täiesti selge veega (akvamariin, kapteni sõnul sügavus ca 4 m) lahesoppi ja ankur lastakse põhja. Järgmise poole tunni jooksul ujume ja naudime tõeliselt imelist vett, Aap ujub ka kaldani, seal ulatuvad jalad põhja. Teeme pilte. Tiiu vette ei tule, aga on nõus meie "paparazzo" olema ning "roomabki" kaameraga mööda laeva, et häid momente tabada. Tagasiteel pakub Vassil meile omatehtud külma valget koduveini, mis maitseb tõesti väga hästi. Kella üheks olemegi tagasi Kontokali rannas, sõit maksab kokku 120 EUR-i. Kogu pärastlõuna oleme rannas, esialgu lepime lamamistoolidega, millel pole varju ja see on väga raske. Päike kuumab täiega, ei aita ka karastavad suplused. Peagi leiab Tiiu aga veel ühe rivi vabu lamamistoole otse paadisilla kõrval puidust terrassil ja neil on kõigil olemas ka kaitsev vari. Kolime ringi ja jääme randa mõnulema ja ujuma lausa kuni kella poole viieni. Seejärel peseme juba oma toas mereveest tekkinud soolase kihi nahalt maha ja puhkame kuni õhtusöögini. Igal õhtul on võimalik ka hotellis mingit meelelahutust kogeda, baaris laulavad kohalikud muusikud. Kas jääme neid täna hotelli nautima või sõidame taas Korfu linna, otsustame õhtusöögi käigus.
Puhkuse lõpuni jääb meil veel vaid 3 päeva, Tiiul ja Tomil aga 2, nende lend on laupäeva hilisõhtul.
Neljapäeva hommikuks on meil kinni pandud kolmetunnine laevasõit piki Korfu rannikut. Peale hommikusööki kiirustame ruttu randa, kus vanemas keskeas kapten Vassil meid oma mootorjahiga juba ees ootab. Tiiu jääb veidi hiljaks, kuid tuiskab siis oma kauni suvekübara lehvides päikesvarjude vahelt välja ja sõit võib alata. Laeval olemegi vaid meie neli, seega täiesti privaatne reis. Võtame laeva eesosas istet, õnneks on olemas ka väike katusealune, mis pakub vajadusel varju kuuma päikese eest. Kolmetunnine sõit piki Korfu idarannikut Kontokalist põhja poole Ipsose lahte möödub kreeka rahvusmuusika saatel kiiresti ja pakub imelisi vaateid piki rannikut - mäenõlval asuvad hotellid ja villad, randades on näha puhkajaid, kuid paraku on paljudes kohtades väga palju vabu lamamistoole (märk külaliste vähesusest), sõidame mööda rannikuäärt mööda ka saare kõrgeimast mäest Pantokraatorist (täpset kõrgust ei õnnestu hetkel kindlaks teha, kuid see on oluliselt madalam Krimmi mägedest). Jõuame imelise ja täiesti selge veega (akvamariin, kapteni sõnul sügavus ca 4 m) lahesoppi ja ankur lastakse põhja. Järgmise poole tunni jooksul ujume ja naudime tõeliselt imelist vett, Aap ujub ka kaldani, seal ulatuvad jalad põhja. Teeme pilte. Tiiu vette ei tule, aga on nõus meie "paparazzo" olema ning "roomabki" kaameraga mööda laeva, et häid momente tabada. Tagasiteel pakub Vassil meile omatehtud külma valget koduveini, mis maitseb tõesti väga hästi. Kella üheks olemegi tagasi Kontokali rannas, sõit maksab kokku 120 EUR-i. Kogu pärastlõuna oleme rannas, esialgu lepime lamamistoolidega, millel pole varju ja see on väga raske. Päike kuumab täiega, ei aita ka karastavad suplused. Peagi leiab Tiiu aga veel ühe rivi vabu lamamistoole otse paadisilla kõrval puidust terrassil ja neil on kõigil olemas ka kaitsev vari. Kolime ringi ja jääme randa mõnulema ja ujuma lausa kuni kella poole viieni. Seejärel peseme juba oma toas mereveest tekkinud soolase kihi nahalt maha ja puhkame kuni õhtusöögini. Igal õhtul on võimalik ka hotellis mingit meelelahutust kogeda, baaris laulavad kohalikud muusikud. Kas jääme neid täna hotelli nautima või sõidame taas Korfu linna, otsustame õhtusöögi käigus.
Puhkuse lõpuni jääb meil veel vaid 3 päeva, Tiiul ja Tomil aga 2, nende lend on laupäeva hilisõhtul.
Wednesday, August 26, 2009
Kolmapäev
Kell 7 heliseb mobiil - täna on meie kord päikesevarjude all kohad broneerida. Aap lähebki, haarates kaas 4 rannalina ja veel midagi. Mina suigatan uuesti unne. Õige pea on ta vaimustunult tagasi, hommik olevat imeline, päike pistvat just oma punast ninaotsa Albaania suunast mägede tagant välja. Ju siis on, aga mina olen ikka veel poolunes. Edasisest magamisest ei tule paraku midagi enam välja ja toimetame oma igahommikusi protseduure, tundes samas endiselt rõõmu, et ees ootab järjekordne päikseline päev.
Hommikusöögi ajal teevad Tiiu ja Tom ettepaneku, et kui me tahaksime siin saarel peale päikese ja vee ka midagi nautida, siis võiksime sõita saare idarannikul asuvat kuulsaimat vaatamisväärsust, Achilloni paleed vaatama. Vahemaa sinna on ca 20 km. Minule mõte meeldib, Aap pole eriti vaimustuses. Lõpuks leiame kompromissi, sõidame meie Tiiuga, mehed jäävad randa. Poole üheteistkümneks saabub tellitud takso, korralik ja puhas mersu sümpaatselt naeratava juhiga, kes küll ütleb end oskavat nii saksa kui ka inglise keelt, kuid tegelikult ei oska õieti kumbagi. saame kuidagiviisi selgeks hinna - 30 EUR-i tund, arvestame, et oleme ära ca 3 tundi. Meist jäävad maha rõõmsad Aap ja Tom, meie asume konditsioneeritud masinaga teele. Achilloni palee asuba Korfu linnast lõunas, lalgul sõidame jupikese mööda suurt teed, seejärel läbime mitmeid väikesi külakesi ja tee viib kiiradi-kääradi mäkke. Teed on kohati nii kitsad ja käänulised, et enne järgmisse kurvi sisenemeist annab juht targu juba ette kerge törtsu signaali, ühes kurvis tuleb tal ka tagurpidi sõita, et vastassuunast tulev auto läbi lasta. Mägede külgedel asuvad külad meenutavad veidi Alpide külakesi, kuid majad on siin kuidagi ligadi-logadi ja veidi räämas, fassaadidel pole lilli. Maju ümbritsevad igasugused õitsvad põõsad ja puud, palju on kaktusepuid, palme ja ülisuuri erinevaid draakonipuu sorte. Ca 30 minutiga oleme kohal. Piletisaba on väga väike, MASU on jätnud oma jälje ka Korfule, turiste on, kuid oluliselt vähem kui näiteks veel aasta tagasi. Pilet maksab 7 EUR-i, endale võtan kallima 10 EUR-se pileti, sest saan selle hinna eest kaasa ka sakisakeelse audio guide. Nii on mul lihtne nii palee kui seda ümbritseva aia kohta infot hankida. Palee lasi 19. sajandil ehitada Austria keisrinna Elisabeth (Sissy) ja on pühendatud mütoloogilisele kangelasele Achilleusele, kuna ta avaldas keisrinnale suurt mõju. Hiljem müüdi palee saksa keiser Wilhelm II-le, täna kuulub palee aga Kreeka riigile.
Palee on just paraja suurusega ja hästi hoomatav. Sissepääsu juures on marmorist noore keisrinna kuju, loomulikult teeb Tiiu minust tema kõrval ka ühe foto. Giid minu kõrvas kirjledab kuju ja juhib tähelepanu piitspeenele pihale, millest olevat ajaloolistes raamatutes palju kirjutatud. Kahjuks pole minu lugemislauale temast midagi jõudnud, aga asja annab ju parandada. Külastajaid lubatakse vaid palee alumisele korrusele, siin on näha väike kabel koos ajaloolise altari ja oreliga, keisrinna elu- ja söögituba, temale kuulunud mööblit ja nõusid. Ühes vitriinis on välja pandud ka keisrinna ehete koopiaid - kaelakeed, kõrvarõngad, juuksekaunistused. Ühes ruumis on näha keiser Wilhelmile kuulunud mööblit, esemeid ja ajaloolisi fotosid. Huvitav on keisri kirjutuspukk (teist nime ma sellele anda ei oska, sest see on just täpselt puki kujuline) ja selle taga asuv tool. Tool on jalgrattasadula kujuga, pööratav ja hääl minu kõrvas ütleb, et keisrile meeldis selle toolil istuda ja ennast seeläbi teistest pikemana (või kõrgemal seisjana) tunda. Teisele korrusele pääs on suletud. Läheme aga aeda, mis on jaotunud mitmetasandilisteks terrassideks. Alumises aias viivad kaunid pergolad piki mõlemat ristkülikukujulist aeda kuni selle tagaosas asuva kauni mere- ja mägedevaatega terrassini. Keerates näoga uuesti palee poole, seisad silmitsi võimsa sõjarüüs Achilleuse kujuga, taamal Sissy palee. Jääb mulje, et Achilleus kaitseb paleed kõigi merelt tulijate eest. Päris võimas vaatepilt. Aias on mitmeid skulptuure, millel on kõigil oma kindel tähendus, kuid kõike ei jõua ka kõrva ääres jutustavalt giidilt ära kuulata. Tõuseme treppe mööda kõrgemal asuvasse aia ossa ja seal seisame silmitsi sureva Achilleuse skulptuuriga. Loomulikult jäädvustan end ka selle kujuga pildile ja seejärel liigume edasi kõige kõrgemal asuvasse aia ossa, seda nimetatakse ka sammas-aiaks või sammas-saaliks. Hoone tagakülg on kaunistatud uhkete sammastega, iga samba ees seisab üks kaunis kreeka muusa elusuurune skulptuur, iga samba taga vastu hoone seina seisavad aga kuulsate kreeka filosoofide ja luuletajate büstid. Vahva skulptuuride paraad, mis tekitab tahtmise nähtu kohta veel kusagilt juurde lugeda.
Ca pooleteise tunni möödudes oleme tagasi meid ootava takso juures. Tagasitee kulgeb jälle läbi mäeveerul asuvate külade, kuid väikese vahepeatusega Pontikonissi kohvikus, kust avaneb imeline vaade Vlacherna ja Pontikonissi saartele. Korfult sõidavad sinna iga päev laevad. Vlacherna saarel asub neitsi Maarja klooster veneetsiapärase kellatorniga. Pontikonissi saarel asub väike bütsantsi kirik 11. või 12. sajandist ja see on pühendatud Pantokraatorile.
kella üheks olemne tagasi hotelli juures, tasume taksojuhile, küsib 75 EUR-i (3,5 tundi), annan veidi ka jootraha, nii et kogu sõit läheb meile maksma 90 EUR-i.
Ülejäänud päeva veedame loomulikul rannas, kus 2 õnneliku meest meid kaelani vees olles ootavad. Peale õhtusööki kell pool seitse plaanime veelkord sõita Korfu linna.
Hommikusöögi ajal teevad Tiiu ja Tom ettepaneku, et kui me tahaksime siin saarel peale päikese ja vee ka midagi nautida, siis võiksime sõita saare idarannikul asuvat kuulsaimat vaatamisväärsust, Achilloni paleed vaatama. Vahemaa sinna on ca 20 km. Minule mõte meeldib, Aap pole eriti vaimustuses. Lõpuks leiame kompromissi, sõidame meie Tiiuga, mehed jäävad randa. Poole üheteistkümneks saabub tellitud takso, korralik ja puhas mersu sümpaatselt naeratava juhiga, kes küll ütleb end oskavat nii saksa kui ka inglise keelt, kuid tegelikult ei oska õieti kumbagi. saame kuidagiviisi selgeks hinna - 30 EUR-i tund, arvestame, et oleme ära ca 3 tundi. Meist jäävad maha rõõmsad Aap ja Tom, meie asume konditsioneeritud masinaga teele. Achilloni palee asuba Korfu linnast lõunas, lalgul sõidame jupikese mööda suurt teed, seejärel läbime mitmeid väikesi külakesi ja tee viib kiiradi-kääradi mäkke. Teed on kohati nii kitsad ja käänulised, et enne järgmisse kurvi sisenemeist annab juht targu juba ette kerge törtsu signaali, ühes kurvis tuleb tal ka tagurpidi sõita, et vastassuunast tulev auto läbi lasta. Mägede külgedel asuvad külad meenutavad veidi Alpide külakesi, kuid majad on siin kuidagi ligadi-logadi ja veidi räämas, fassaadidel pole lilli. Maju ümbritsevad igasugused õitsvad põõsad ja puud, palju on kaktusepuid, palme ja ülisuuri erinevaid draakonipuu sorte. Ca 30 minutiga oleme kohal. Piletisaba on väga väike, MASU on jätnud oma jälje ka Korfule, turiste on, kuid oluliselt vähem kui näiteks veel aasta tagasi. Pilet maksab 7 EUR-i, endale võtan kallima 10 EUR-se pileti, sest saan selle hinna eest kaasa ka sakisakeelse audio guide. Nii on mul lihtne nii palee kui seda ümbritseva aia kohta infot hankida. Palee lasi 19. sajandil ehitada Austria keisrinna Elisabeth (Sissy) ja on pühendatud mütoloogilisele kangelasele Achilleusele, kuna ta avaldas keisrinnale suurt mõju. Hiljem müüdi palee saksa keiser Wilhelm II-le, täna kuulub palee aga Kreeka riigile.
Palee on just paraja suurusega ja hästi hoomatav. Sissepääsu juures on marmorist noore keisrinna kuju, loomulikult teeb Tiiu minust tema kõrval ka ühe foto. Giid minu kõrvas kirjledab kuju ja juhib tähelepanu piitspeenele pihale, millest olevat ajaloolistes raamatutes palju kirjutatud. Kahjuks pole minu lugemislauale temast midagi jõudnud, aga asja annab ju parandada. Külastajaid lubatakse vaid palee alumisele korrusele, siin on näha väike kabel koos ajaloolise altari ja oreliga, keisrinna elu- ja söögituba, temale kuulunud mööblit ja nõusid. Ühes vitriinis on välja pandud ka keisrinna ehete koopiaid - kaelakeed, kõrvarõngad, juuksekaunistused. Ühes ruumis on näha keiser Wilhelmile kuulunud mööblit, esemeid ja ajaloolisi fotosid. Huvitav on keisri kirjutuspukk (teist nime ma sellele anda ei oska, sest see on just täpselt puki kujuline) ja selle taga asuv tool. Tool on jalgrattasadula kujuga, pööratav ja hääl minu kõrvas ütleb, et keisrile meeldis selle toolil istuda ja ennast seeläbi teistest pikemana (või kõrgemal seisjana) tunda. Teisele korrusele pääs on suletud. Läheme aga aeda, mis on jaotunud mitmetasandilisteks terrassideks. Alumises aias viivad kaunid pergolad piki mõlemat ristkülikukujulist aeda kuni selle tagaosas asuva kauni mere- ja mägedevaatega terrassini. Keerates näoga uuesti palee poole, seisad silmitsi võimsa sõjarüüs Achilleuse kujuga, taamal Sissy palee. Jääb mulje, et Achilleus kaitseb paleed kõigi merelt tulijate eest. Päris võimas vaatepilt. Aias on mitmeid skulptuure, millel on kõigil oma kindel tähendus, kuid kõike ei jõua ka kõrva ääres jutustavalt giidilt ära kuulata. Tõuseme treppe mööda kõrgemal asuvasse aia ossa ja seal seisame silmitsi sureva Achilleuse skulptuuriga. Loomulikult jäädvustan end ka selle kujuga pildile ja seejärel liigume edasi kõige kõrgemal asuvasse aia ossa, seda nimetatakse ka sammas-aiaks või sammas-saaliks. Hoone tagakülg on kaunistatud uhkete sammastega, iga samba ees seisab üks kaunis kreeka muusa elusuurune skulptuur, iga samba taga vastu hoone seina seisavad aga kuulsate kreeka filosoofide ja luuletajate büstid. Vahva skulptuuride paraad, mis tekitab tahtmise nähtu kohta veel kusagilt juurde lugeda.
Ca pooleteise tunni möödudes oleme tagasi meid ootava takso juures. Tagasitee kulgeb jälle läbi mäeveerul asuvate külade, kuid väikese vahepeatusega Pontikonissi kohvikus, kust avaneb imeline vaade Vlacherna ja Pontikonissi saartele. Korfult sõidavad sinna iga päev laevad. Vlacherna saarel asub neitsi Maarja klooster veneetsiapärase kellatorniga. Pontikonissi saarel asub väike bütsantsi kirik 11. või 12. sajandist ja see on pühendatud Pantokraatorile.
kella üheks olemne tagasi hotelli juures, tasume taksojuhile, küsib 75 EUR-i (3,5 tundi), annan veidi ka jootraha, nii et kogu sõit läheb meile maksma 90 EUR-i.
Ülejäänud päeva veedame loomulikul rannas, kus 2 õnneliku meest meid kaelani vees olles ootavad. Peale õhtusööki kell pool seitse plaanime veelkord sõita Korfu linna.
Tuesday, August 25, 2009
KORFU (23.-30.08.2009)
Vahetame vihmasevõitu Eesti suve nädalaks Kreeka päikesepaiste vastu ehk augustikuu viimane nädal Korful
Teadagi, et lootus puhkuse ajal Eestis päikespaistest mõnu tunda on suur loterii – võib olla õnne, aga võib juhtuda ka nii, et vaid mõni üksik õrn päikesekiir suudab sel ajal paksust vihmapilvedemassist läbi murda. Seda teemat varakevadel Tiiu ja Toomasega ühisel Tartu teatriskäigul arutades jõudsime otsusele, et kindlam on loota näiteks Kreeka kliimale ja täna võin kinnitada, et see oli õige otsus. Suvi Eestis polegi ju tõesti suurem asi olnud, seda suurem oli ootus pääseda augustikuu viimasel nädalal taas kindla päikesepaiste kätte üsna tühje akusid laadima.
Tiiu ja Toomas olid oma reisi broneerinud Top Toursis ja jõudsid Korfule 2 päeva enne meid Estonian Airi reedeöise lennuga, saabudes hotelli Kontokali Bay laupäeva varahommikul kell 7.00.
Meie broneerisime oma reisi Tez Toursi kaudu ja startisime Tallinnast Flylali reisiga pühapäeva õhtul kell 18.25 ning saabusime samasse hotelli pühapäeva õhtul ca 22.30. Lennuaeg Tallinnast Korfule oli veidi üle 3 tunni. Üllataval kombel väljus lend Tallinnast täiesti õigel ajal ja kulges isegi veidi kiiremini kui esialgu teada antud 3 ja pool tundi. Sellise pikkusega lennuaeg on üsna talutav isegi siis kui istuda tuleb suhteliselt kitsastes oludes. Veebruarikuise India lennureisi katsumused olid meil mõlemal veel meeles.
Korfu saar või Kerkyra (kreeka keeles) asub Joonia meres, Kreeka maismaast loode suunas ja kuulub Joonia saarterühma. Kreeka saartest asub Korfu Itaaliale kõige lähemal. Lähim idanaaber on Albaania. Saare pindala on 592 km2, rahvaarv ca 120 000, pealinnas Korfus elab ca 40 000 inimest.
Selle ajaloolise linnaga tutvumine seisab meil aga veel ees, kuid info põhjal olevat seal kitsad Veneetsiale tüüpilised kõrvaltänavad, sillutatud väljakud, suursugused paleed ja vanad mitmekorruselised majad. Saare rannajoone pikkus on 216 km, idarannik on kiviklibune, läänerannikul on ca 40 km liivaranda.
Eestis ja Korful (Kreekas) on sama aeg.
Lennujaamas kulges kõik üsna ladusalt, saabunud lennukitäis rahvast jaotati ära 3 suure bussi vahel ja ca 20 minutise sõidu järel olimegi meie esimesed, kes bussist väljusid. Rohkem Tez Touri reisijaid meie hotelli ei tulnudki. Teadsime aga, et vähemalt Tiiu ja Tom on juba kohal ja päev hiljem selgus, et samalt lennukilt, aga teise transpordiga jõudis hotelli veel üks neljaliikmeline Eesti pere.
Esimene ehmatus Kontokali Bay (http://www.kontokalibay.com/) 5* hotelli jõudes oli meie toa asukoht.
Hotell ise on väikese mäe künkal, mistõttu peasissekäik ja reception on meie toa asukohaga võrreldes justkui 3. korrusel või siis meie tuba asub korrusel -2. Toani jõudmiseks tuli mööda treppe laskuda 2 korrust justkui maa alla, läbida pikki betoonseintega koridore ja jõuda lõpuks keldrikorruse tagaosas asuva ukseni. Minus tõstis pead kerge klaustrofoobia tunne. Hommikul selgus, et olime mööda betoonseintega koridore laskunud justkui mööda mäekülge allapoole ja meie toast viib väike balkon rohulapikesele, millel ilutseb just palkoniuksega kohakuti otse silmapiiri varjates tohutu suur pilliroo klump. Selle kõrval, suuremalt jaolt küll naabertoa palkoni ees, aga mõned oksad ulatuvad ka meie rõduni, on suur ja võimas sidrunipuu (või laimipuud, seda pean veel lähemalt järele uurima), rohelised viljad ripuvad küljes.
Tuba ise on viietärni hotelli kohta väga pisike, miskipärast on siia topitud lisaks kaheinimesevoodile veel üks tühi voodi (tuba sobiks ilmselt hästi 1 lapsega perele, kuigi on väike), kuid olemas on siinses kliimas ülioluline konditsioneer, mida kahjuks pole betoonseintega keldrikorruste koridorides. Kuna Tiiu ja Tom ootasid meid lobbybaaris, siis pesime vaid käed, viskasin ruttu puhta pluusi selga ja tahtsime juba uksest välja kiirustada. Ometi oli mul vaja vannitoas veel silmi puhastada ja kui salvrätti prügikasti hakkasin panema, tabas meid uus ehmatus – eelmiste külastajate järelt oli prügikast koristamata jäänud, mulle vaatasid sealt vastu .... hügieenisidemed. Järgmisest ehmatusest pisut toibununa kiirustasime lobbybaari. Möödaminnes andsime vastuvõtus koristaja lohakusest teada. Imestus oli suur, aga lubati ruttu korda teha.
Kuulasime umbes poole tunni jagu Tiiu-Tomi esimese 2 päeva muljeid. Enne meie saabumist oli olnud tugev äikesevihm, ometi ei saanud meie midagi aru. Ei mingit voolavat vett või märki vihmast, pimedas õhtutaevas sähvisid vaid üksikud välgunooled. Tiiu ja Tomi tuba on bungalows ja ka nemad olid oma tuba nähes esialgu üsna kohkunud olnud – tee sinna viivat ka läbi mingite betoonkäikude. Nojah, hotell asub ju justkui väikese mäe küljel! Järgmisel päeval lubasid nad meile oma pesa ka näidata. Suurepärane merevesi ja päike aitavad loodetavasti ka meil esialgsest kergest pettumusest ruttu üle saada, pealegi kavatseme ju suurema osa päevast päikese käes veeta.
Kell oli juba üle kesköö jõudnud kui uuesti oma tuppa tagasi jõudsime. Vaja oli kohver lahti pakkida ja siis end välja magada, et eeloleva nädala päikese- ja veemõnudest maksimum võtta.
Ja ometi polnud selle päeva pisiprobleemid veel otsa saanud, sest vannitoas põhjalikumalt ringi vaadates selgus, et puudub ka üks käterätt. Helistasime taas vastuvõttu ja andsime teada, et me tunneme end siin hotellis mitte küll väga oodatud külalistena. Poole ühe paiku öösel saabus 2 vannilina ja 2 käterätikuga mees, kes pärast seda kui oli meie vannitoas ringi vaadanud, arvas, et kõik on justkui korras. Suutsin talle lõpuks selgeks teha, et meil oli vaja vaid 1 käterätikut. No saime siis lõpuks, mida soovisime, aga tuju oli juba üsna häiritud. Sellist asja ei tohiks endale üks korralik hotell mitte lubada. Sellega sai esimene reisipäev lõpuks mööda, kell oli juba kaugelt üle ühe öösel.
Esmaspäev algas varem kui me oleks tahtnud, kuid juhtus nii, et hommikul poole seitsme paiku hakkas kõrvaltoa uks häälekalt kinni-lahti käima, kostsid valjud itaaliakeelsed meeste ja naiste hääled, paukusid nii kappide kui ka palkoniuks, lühidalt - magamisest ei saanud enam juttugi olla. Eelmise õhtu ärritus polnud meil veel meelest saanud unuda kui juba uus „meeldiv“ üllatus naabrite näol. Loodetavasti ei kesta see kogu nädala.
Ilm tõotas tulla ilus, kuigi oli veel udune. Tutvusime põhjalikumalt vaatega meie palkonilt ja rohulapilt pilliroopõõsa taga ja saime aru, et seal on vaid hotelli sõidutee ja kaugemal paistis väike küla. Seejärel seadsime end hommikusöögile minema. Ootasime põnevusega tutvustustuuri, mille Tiiu ja Tom meile hotelliterritooriumil olid lubanud teha.
Kokkulepitud ajal kell 9 sisenesime hommikusöögiks hiiglasuurde restorani, kus oli tõeline rahvaste paabel. Kuulda oli küll kõikvõimalikke keeli, alustades kreekakeelsest tervitusest „kalimera“ (tere hommikust!) ja lõpetades loomulikult vene keelega. Venekeelseid puhkajaid on siin väga palju, peamiselt nooremapoolsed ja peredega, lisaks aga saksa ja inglisekeelseid pensionäre, prantsuse ja itaaliakeelseid puhkajaid ning kohalikke. Hommikusöök on rootsi lauas ja valik on üsna rikkalik. Kahjuks on kala vähe.
Pärast mõnusat hommikusööki viisid Tiiu-Tom meid lubatud tuurile mööda territooriumi. Tomi sõnul ongi see üks treppide hotell. Kuhu iganes sa ka ei lähe, ei pääse sa treppidest käimisest. Igale poole liftid lihtsalt ei vii, pealegi sõidavad need nii aeglaselt, et omal jõul liikudes oled kindlasti kiiremini sihile jõudnud. Kohe fuajeega samal tasandil on suur bassein, mere äärde minemiseks tuleb aga minna treppidest alla. Rand on tore, keskmise osa moodustab puitalusel ca 20 lamamistooli ja 5 päikesevarjuga päikesevõtmise tsoon, mis läheb sujuvaalt üle rannarestoraniks. Sellelt platvormilt viib trepp otse merre. Mõlemal pool puitalust on lamamistoolide ja päikesevarjudega liivarannad. Esialgu plaanime end sisse seada „puidust liivarannal“, seda enam, et Tom on juba varahommikul käinud kohal broneerinud ka meie jaoks toolid sirmi all - pannud rätikud lihtsalt juba toolidele ära. Päeva edenedes saame aru, et see ongi ainus võimalus sinna kohti saada. Hiljem tuleks minna päris liivaranda. Kohe meie ees on veespordi tarvete laenutus, siit sõidetakse merele veesuuskade, erinevate paatide ja kõige muuga. Mehed broneerivad meile kolmetunnise laevasõidu mööda merd neljapäeva hommikuks.
Veedame rannas kogu päeva. Ujume kõik palju, sest vesi on väga-väga soe, arvame, et umbes 27 või 28 kraadi, päike pole tulikuum, aga on lihtsalt väga mõnus. Lõunal sööme rannarestoranis n.ö. pool rootsilauas korraliku lõunasöögi. Valida on kõike, erinevat liha, ka kala, mida kohapeal vastavalt soovile grillitakse, suppe, salateid ja palju erinevat puuvilja. Meie toahinna sees on nii hommiku- kui ka õhtusöök (õhtusöögi joogid maksame eraldi), kuid siin on võimalus vahetada soovi korral õhtusöök lõunasöögi vastu ümber. Seda esimesel päeval teemegi, sest plaanime õhtul sõita ca 6 km kaugusele Korfu linna ja süüa õhtust seal.
Pool kolm päeval kohtume fuajees Tez Touri reisiesindaja Siljaga, et uurida võimalusi nädalaks pakutava programmi kohta. Enamik pakutavast on kogu päeva haaravad üritused, nii saare tuur (8 tundi ja 60 EUR-i) kui tutvumine teiste Joonia mere saarte Paxose ja Antipaxosega (10 tundi, 40 EUR-i). Meid huvitaks küll Korfu linna tutvustav ekskursioon (5 tundi ja 45 EUR-i), kuid see on kahjuks just neljapäeva hommikul kui meil on juba kinni pandud sõit laevaga. Igaks juhuks küsime veel laupäevaõhtuse Kreeka õhtu kohta (3 ja pool tundi 65 EUR-i), kuid see võib vähese osalejate huvi korral ka hoopis ära jääda. Seega jääb ära!
Oleme rannas peaaegu kella viieni õhtul. Siis võtame veidikeseks oma toas aja maha ja oh imet küll, tuba on koristatud, prügikast on tühjendatud ja uued rätikud on ka toodud, kusjuures kõik rätikud on olemas! Kell seitse õhtul saame Tiiu-Tomiga kokku, tellime takso ja sõidame Korfu linna.
Kui muidu maksaks taksosõit meie hotellist Korfusse 15 EUR-i, siis tellitud takso puhul on see 18 EUR-i. Asume avastama iidset ajaloolist linna. Tänavad on siin tõesti kitsad, majad kõrguvad üksteisele väga lähedal, akende ees on luugid, üle kitsaste tänavate on tõmmatud pesunöörid ja seal ripub ka pesu. Majade fassaadid jätavad veidi korratu ja hoolitsematu ilme, kuid see on sellele kultuurile ilmselt täiesti tavaline. Sillutatud käänulistel tänavatel liikudes ja salapärastesse kõrvaltänavatesse keerates tekib tunne, nagu ees ootaks midagi erakordselt põnevat. Tänavad on ääristatud väikeste poekeste, butiikide ja söögikohtadega ning kõikjal liigub turiste. Linnapildis segunevad Veneetsia, Itaalia renessansiajastu, Gruusia ja neoklassikaline arhitektuur.
Pärast pea tunnist seiklemist mööda põnevaid vanalinna tänavaid otsustame süüa kerge õhtusöögi otse tänaval, trepiastmetele sisse seatud kohvik-restoranis Skalinada (Sofokleous Dousmani tn 49). Tiiu ja Tom on siinsamas aasta tagasi käinud ja mäletavad sellest vaid head. Mõeldud-tehtud. Tom uurib oma ehedas inglise keeles tänavakaupmeestelt restorani täpse asukoha järele ja selgub, et meil on vaja vaid veel korra ümber nurga keerata ning trepiastmetele seatud laudadega söögikoht ongi meie ees. Meid pannakse istuma lauda, mis asub justkui ristteel – meie selja taga on mingi maja aken, meist vasakult ja paremalt läheb aga kitsas trepp-tänav, mida mööda liiguvad kogu aeg inimesed ja meie ees on trepptänav, mida mööda me ise siia jõudsime. Muidugi on meie laud kerge kallaku peal, kuid ometi on siin võimalik istuda. Meid ümbritsevate majade fassaadid on korratud, ühe maja alumisel korrusel asubki kohvik-restoran, mille külalised me oleme, ülejäänud meid ümbritsevad majad on ilmselt elumajad, kusjuures kohe meie kõrvalmaja teise korruse avatud aknast jälgib meid heatahtlik kohalik keskealine kreeklanna. Ülespoole vaadates avastame kohkumusega, et maja karniis, mille äärde meid istuma pandi, on üsna kehvas seisus, et mitte öelda, kivid on ülevalt kohe-kohe kaela kukkumas. Meid teenindavad 2 kelnerit ei paista sellepärast üldse mures olema, neile on tähtis meile võimalikult palju toitu ja jooki „kaela määrida“ hoolimata sellest, et oleme avaldanud soovi süüa vaid Kreeka salatit. Nii lõpebki toidu tellimine sellega, et kelner loetleb ise meile, mida ta kellelegi tuua kavatseb: kõik saavad soovitud salati, tzadziki kastme, Aap praetud sealiha, Tiiu-Tom ja mina taldrikutäie kuningkrevette (toit, mida ma kunagi pole suu sisse võtnud) ja kõigile jagamiseks lisaks veel kausitäis auravaid tigusid (nende lõhnast läheb mul süda kergelt pahaks). Ainus, millest ma sel hetkel rõõmu suudan tunda on jahutatud valge vein. Sööme (mina vaid salatit ja kastet, minu krevetid lähevad teiste vahel jagamisele) ja naudime veini. Mõlemad kelnerid tunnevad end Tomiga suheldes väga vabalt, jääb tõesti mulje, nagu mäletaks vähemalt üks neist Tomi aastatagust külastust. Ja loomulikult alustab kelner juttu sõnast „terviseks“, see oli tal peaaegu õigesti meelde jäänud.
Pärast tugevat söömist tõuseme, tasume arve (164 EUR-i, Aap maksab 175) ja kolame veel veidi mööda kitsaid tänavaid. Pooleks tunniks peatume veel ühes treppidele rajatud veinibaaris ja siis sõidame taksoga tagasi hotelli. Magama saame seekord siiski enne keskööd ja meie naabritest pole kuulda ei kippu ega kõppu. Ilmselt on nad tagasi koju reisinud.
Teisipäev algab tugeva vihmasaju ja müristamisega. Kell on pool seitse ja akna taga kallab nagu oavarrest. Jõuan juba mõelda, et puhkus on vist mokas, kui korraga sama järsku nagu vihmasadu algas, see ka lõpeb. Palkon ujub ja sinna õhtul kuivama jäetud rannalinad ja ujumisriided on täiesti märjad. Õnneks saab rannas linad uute puhaste vastu välja vahetada. Kella üheksaks kui sööma läheme, pole vihmasest hommikust enam jälgegi, on vaid veidi udune, kuid päike on oma jõu uuesti kätte saanud.
Ka täna on Tom meile kõigile varakult varjualused lamamistoolid kinni pannud. Oleme rannas kella 11-st kuni kella neljani pärastlõunal. Eile sain läbi oma kaasavõetud raamatutest esimese, täna alustan teise lugemist, kuid see ei tundu eriti huvitav olema.
Lõunal sööme meie täna vaid kerge supi ja otsustame õhtusöögi süüa hotellis. Tiiu ja Tom söövad lõunal tugevasti ja otsustavad õhtul lähedal asuva väikelinna Hiina restoranis tugevamini süüa.
Õhtusööki pakutakse hotelli restoranis 18.30-21.45. Kuna plaanime peale õhtusööki koos Tiiu-Tomiga koos ca 3 km kaugusel asuvasse Gouvia linna minna, läheme kohe õhtusöögi alguseks kohale. Menüü valik on taas väga lai, erinevad rohelised salatid mitmesuguste kastmetega, kala-liha (loom, lammas, kana), täidetud tomatid ja paprika, makaronid, ahjukartul, palju erinevaid magusaid kooke, jäätis, puuviljad. Maitseme erinevaid toite ja kõht saab jälle väga täis. Sellisel puhkusereisil ei tule kaalu jälgimisest küll mitte midagi välja, liiga palju on igasuguseid hõrgutisi.
Veerand kaheksa õhtul alustame jalgsimatka Gouviasse, kuid esimese 15 minuti järel otsustame siiski takso kasuks. Tomil on nii lihtsam liikuda. Sõit kestab tõesti vaid vaevalt 5 minutit ja tasume 10 EUR-i. Jalutame piki väikese külakese peatänavat, astume sisse poodidesse, kuid midagi põnevat peale oliiviseepide siit kaas osta pole. Küla teises otsas on Hiina restoran, kuhu end sisse seame. Siin on Tiiu ja Tom ka aasta tagasi toimunud puhkusereisi ajal õhtust söönud ja külalisteraamatus on näha ka sellekohane sissekanne. Meie Aabiga võtame vaid joogid, Tiiu ja Tom söövad suppi ja taas hiidkrevette.
Kella kümneks õhtul oleme hotellis tagasi, joome lobbybaaris veel kes mida (mina teed) ja lepime kokku, et kolmapäeva hommikul paneb varjualused kohad kinni Aap.
Teadagi, et lootus puhkuse ajal Eestis päikespaistest mõnu tunda on suur loterii – võib olla õnne, aga võib juhtuda ka nii, et vaid mõni üksik õrn päikesekiir suudab sel ajal paksust vihmapilvedemassist läbi murda. Seda teemat varakevadel Tiiu ja Toomasega ühisel Tartu teatriskäigul arutades jõudsime otsusele, et kindlam on loota näiteks Kreeka kliimale ja täna võin kinnitada, et see oli õige otsus. Suvi Eestis polegi ju tõesti suurem asi olnud, seda suurem oli ootus pääseda augustikuu viimasel nädalal taas kindla päikesepaiste kätte üsna tühje akusid laadima.
Tiiu ja Toomas olid oma reisi broneerinud Top Toursis ja jõudsid Korfule 2 päeva enne meid Estonian Airi reedeöise lennuga, saabudes hotelli Kontokali Bay laupäeva varahommikul kell 7.00.
Meie broneerisime oma reisi Tez Toursi kaudu ja startisime Tallinnast Flylali reisiga pühapäeva õhtul kell 18.25 ning saabusime samasse hotelli pühapäeva õhtul ca 22.30. Lennuaeg Tallinnast Korfule oli veidi üle 3 tunni. Üllataval kombel väljus lend Tallinnast täiesti õigel ajal ja kulges isegi veidi kiiremini kui esialgu teada antud 3 ja pool tundi. Sellise pikkusega lennuaeg on üsna talutav isegi siis kui istuda tuleb suhteliselt kitsastes oludes. Veebruarikuise India lennureisi katsumused olid meil mõlemal veel meeles.
Korfu saar või Kerkyra (kreeka keeles) asub Joonia meres, Kreeka maismaast loode suunas ja kuulub Joonia saarterühma. Kreeka saartest asub Korfu Itaaliale kõige lähemal. Lähim idanaaber on Albaania. Saare pindala on 592 km2, rahvaarv ca 120 000, pealinnas Korfus elab ca 40 000 inimest.
Selle ajaloolise linnaga tutvumine seisab meil aga veel ees, kuid info põhjal olevat seal kitsad Veneetsiale tüüpilised kõrvaltänavad, sillutatud väljakud, suursugused paleed ja vanad mitmekorruselised majad. Saare rannajoone pikkus on 216 km, idarannik on kiviklibune, läänerannikul on ca 40 km liivaranda.
Eestis ja Korful (Kreekas) on sama aeg.
Lennujaamas kulges kõik üsna ladusalt, saabunud lennukitäis rahvast jaotati ära 3 suure bussi vahel ja ca 20 minutise sõidu järel olimegi meie esimesed, kes bussist väljusid. Rohkem Tez Touri reisijaid meie hotelli ei tulnudki. Teadsime aga, et vähemalt Tiiu ja Tom on juba kohal ja päev hiljem selgus, et samalt lennukilt, aga teise transpordiga jõudis hotelli veel üks neljaliikmeline Eesti pere.
Esimene ehmatus Kontokali Bay (http://www.kontokalibay.com/) 5* hotelli jõudes oli meie toa asukoht.
Hotell ise on väikese mäe künkal, mistõttu peasissekäik ja reception on meie toa asukohaga võrreldes justkui 3. korrusel või siis meie tuba asub korrusel -2. Toani jõudmiseks tuli mööda treppe laskuda 2 korrust justkui maa alla, läbida pikki betoonseintega koridore ja jõuda lõpuks keldrikorruse tagaosas asuva ukseni. Minus tõstis pead kerge klaustrofoobia tunne. Hommikul selgus, et olime mööda betoonseintega koridore laskunud justkui mööda mäekülge allapoole ja meie toast viib väike balkon rohulapikesele, millel ilutseb just palkoniuksega kohakuti otse silmapiiri varjates tohutu suur pilliroo klump. Selle kõrval, suuremalt jaolt küll naabertoa palkoni ees, aga mõned oksad ulatuvad ka meie rõduni, on suur ja võimas sidrunipuu (või laimipuud, seda pean veel lähemalt järele uurima), rohelised viljad ripuvad küljes.
Tuba ise on viietärni hotelli kohta väga pisike, miskipärast on siia topitud lisaks kaheinimesevoodile veel üks tühi voodi (tuba sobiks ilmselt hästi 1 lapsega perele, kuigi on väike), kuid olemas on siinses kliimas ülioluline konditsioneer, mida kahjuks pole betoonseintega keldrikorruste koridorides. Kuna Tiiu ja Tom ootasid meid lobbybaaris, siis pesime vaid käed, viskasin ruttu puhta pluusi selga ja tahtsime juba uksest välja kiirustada. Ometi oli mul vaja vannitoas veel silmi puhastada ja kui salvrätti prügikasti hakkasin panema, tabas meid uus ehmatus – eelmiste külastajate järelt oli prügikast koristamata jäänud, mulle vaatasid sealt vastu .... hügieenisidemed. Järgmisest ehmatusest pisut toibununa kiirustasime lobbybaari. Möödaminnes andsime vastuvõtus koristaja lohakusest teada. Imestus oli suur, aga lubati ruttu korda teha.
Kuulasime umbes poole tunni jagu Tiiu-Tomi esimese 2 päeva muljeid. Enne meie saabumist oli olnud tugev äikesevihm, ometi ei saanud meie midagi aru. Ei mingit voolavat vett või märki vihmast, pimedas õhtutaevas sähvisid vaid üksikud välgunooled. Tiiu ja Tomi tuba on bungalows ja ka nemad olid oma tuba nähes esialgu üsna kohkunud olnud – tee sinna viivat ka läbi mingite betoonkäikude. Nojah, hotell asub ju justkui väikese mäe küljel! Järgmisel päeval lubasid nad meile oma pesa ka näidata. Suurepärane merevesi ja päike aitavad loodetavasti ka meil esialgsest kergest pettumusest ruttu üle saada, pealegi kavatseme ju suurema osa päevast päikese käes veeta.
Kell oli juba üle kesköö jõudnud kui uuesti oma tuppa tagasi jõudsime. Vaja oli kohver lahti pakkida ja siis end välja magada, et eeloleva nädala päikese- ja veemõnudest maksimum võtta.
Ja ometi polnud selle päeva pisiprobleemid veel otsa saanud, sest vannitoas põhjalikumalt ringi vaadates selgus, et puudub ka üks käterätt. Helistasime taas vastuvõttu ja andsime teada, et me tunneme end siin hotellis mitte küll väga oodatud külalistena. Poole ühe paiku öösel saabus 2 vannilina ja 2 käterätikuga mees, kes pärast seda kui oli meie vannitoas ringi vaadanud, arvas, et kõik on justkui korras. Suutsin talle lõpuks selgeks teha, et meil oli vaja vaid 1 käterätikut. No saime siis lõpuks, mida soovisime, aga tuju oli juba üsna häiritud. Sellist asja ei tohiks endale üks korralik hotell mitte lubada. Sellega sai esimene reisipäev lõpuks mööda, kell oli juba kaugelt üle ühe öösel.
Esmaspäev algas varem kui me oleks tahtnud, kuid juhtus nii, et hommikul poole seitsme paiku hakkas kõrvaltoa uks häälekalt kinni-lahti käima, kostsid valjud itaaliakeelsed meeste ja naiste hääled, paukusid nii kappide kui ka palkoniuks, lühidalt - magamisest ei saanud enam juttugi olla. Eelmise õhtu ärritus polnud meil veel meelest saanud unuda kui juba uus „meeldiv“ üllatus naabrite näol. Loodetavasti ei kesta see kogu nädala.
Ilm tõotas tulla ilus, kuigi oli veel udune. Tutvusime põhjalikumalt vaatega meie palkonilt ja rohulapilt pilliroopõõsa taga ja saime aru, et seal on vaid hotelli sõidutee ja kaugemal paistis väike küla. Seejärel seadsime end hommikusöögile minema. Ootasime põnevusega tutvustustuuri, mille Tiiu ja Tom meile hotelliterritooriumil olid lubanud teha.
Kokkulepitud ajal kell 9 sisenesime hommikusöögiks hiiglasuurde restorani, kus oli tõeline rahvaste paabel. Kuulda oli küll kõikvõimalikke keeli, alustades kreekakeelsest tervitusest „kalimera“ (tere hommikust!) ja lõpetades loomulikult vene keelega. Venekeelseid puhkajaid on siin väga palju, peamiselt nooremapoolsed ja peredega, lisaks aga saksa ja inglisekeelseid pensionäre, prantsuse ja itaaliakeelseid puhkajaid ning kohalikke. Hommikusöök on rootsi lauas ja valik on üsna rikkalik. Kahjuks on kala vähe.
Pärast mõnusat hommikusööki viisid Tiiu-Tom meid lubatud tuurile mööda territooriumi. Tomi sõnul ongi see üks treppide hotell. Kuhu iganes sa ka ei lähe, ei pääse sa treppidest käimisest. Igale poole liftid lihtsalt ei vii, pealegi sõidavad need nii aeglaselt, et omal jõul liikudes oled kindlasti kiiremini sihile jõudnud. Kohe fuajeega samal tasandil on suur bassein, mere äärde minemiseks tuleb aga minna treppidest alla. Rand on tore, keskmise osa moodustab puitalusel ca 20 lamamistooli ja 5 päikesevarjuga päikesevõtmise tsoon, mis läheb sujuvaalt üle rannarestoraniks. Sellelt platvormilt viib trepp otse merre. Mõlemal pool puitalust on lamamistoolide ja päikesevarjudega liivarannad. Esialgu plaanime end sisse seada „puidust liivarannal“, seda enam, et Tom on juba varahommikul käinud kohal broneerinud ka meie jaoks toolid sirmi all - pannud rätikud lihtsalt juba toolidele ära. Päeva edenedes saame aru, et see ongi ainus võimalus sinna kohti saada. Hiljem tuleks minna päris liivaranda. Kohe meie ees on veespordi tarvete laenutus, siit sõidetakse merele veesuuskade, erinevate paatide ja kõige muuga. Mehed broneerivad meile kolmetunnise laevasõidu mööda merd neljapäeva hommikuks.
Veedame rannas kogu päeva. Ujume kõik palju, sest vesi on väga-väga soe, arvame, et umbes 27 või 28 kraadi, päike pole tulikuum, aga on lihtsalt väga mõnus. Lõunal sööme rannarestoranis n.ö. pool rootsilauas korraliku lõunasöögi. Valida on kõike, erinevat liha, ka kala, mida kohapeal vastavalt soovile grillitakse, suppe, salateid ja palju erinevat puuvilja. Meie toahinna sees on nii hommiku- kui ka õhtusöök (õhtusöögi joogid maksame eraldi), kuid siin on võimalus vahetada soovi korral õhtusöök lõunasöögi vastu ümber. Seda esimesel päeval teemegi, sest plaanime õhtul sõita ca 6 km kaugusele Korfu linna ja süüa õhtust seal.
Pool kolm päeval kohtume fuajees Tez Touri reisiesindaja Siljaga, et uurida võimalusi nädalaks pakutava programmi kohta. Enamik pakutavast on kogu päeva haaravad üritused, nii saare tuur (8 tundi ja 60 EUR-i) kui tutvumine teiste Joonia mere saarte Paxose ja Antipaxosega (10 tundi, 40 EUR-i). Meid huvitaks küll Korfu linna tutvustav ekskursioon (5 tundi ja 45 EUR-i), kuid see on kahjuks just neljapäeva hommikul kui meil on juba kinni pandud sõit laevaga. Igaks juhuks küsime veel laupäevaõhtuse Kreeka õhtu kohta (3 ja pool tundi 65 EUR-i), kuid see võib vähese osalejate huvi korral ka hoopis ära jääda. Seega jääb ära!
Oleme rannas peaaegu kella viieni õhtul. Siis võtame veidikeseks oma toas aja maha ja oh imet küll, tuba on koristatud, prügikast on tühjendatud ja uued rätikud on ka toodud, kusjuures kõik rätikud on olemas! Kell seitse õhtul saame Tiiu-Tomiga kokku, tellime takso ja sõidame Korfu linna.
Kui muidu maksaks taksosõit meie hotellist Korfusse 15 EUR-i, siis tellitud takso puhul on see 18 EUR-i. Asume avastama iidset ajaloolist linna. Tänavad on siin tõesti kitsad, majad kõrguvad üksteisele väga lähedal, akende ees on luugid, üle kitsaste tänavate on tõmmatud pesunöörid ja seal ripub ka pesu. Majade fassaadid jätavad veidi korratu ja hoolitsematu ilme, kuid see on sellele kultuurile ilmselt täiesti tavaline. Sillutatud käänulistel tänavatel liikudes ja salapärastesse kõrvaltänavatesse keerates tekib tunne, nagu ees ootaks midagi erakordselt põnevat. Tänavad on ääristatud väikeste poekeste, butiikide ja söögikohtadega ning kõikjal liigub turiste. Linnapildis segunevad Veneetsia, Itaalia renessansiajastu, Gruusia ja neoklassikaline arhitektuur.
Pärast pea tunnist seiklemist mööda põnevaid vanalinna tänavaid otsustame süüa kerge õhtusöögi otse tänaval, trepiastmetele sisse seatud kohvik-restoranis Skalinada (Sofokleous Dousmani tn 49). Tiiu ja Tom on siinsamas aasta tagasi käinud ja mäletavad sellest vaid head. Mõeldud-tehtud. Tom uurib oma ehedas inglise keeles tänavakaupmeestelt restorani täpse asukoha järele ja selgub, et meil on vaja vaid veel korra ümber nurga keerata ning trepiastmetele seatud laudadega söögikoht ongi meie ees. Meid pannakse istuma lauda, mis asub justkui ristteel – meie selja taga on mingi maja aken, meist vasakult ja paremalt läheb aga kitsas trepp-tänav, mida mööda liiguvad kogu aeg inimesed ja meie ees on trepptänav, mida mööda me ise siia jõudsime. Muidugi on meie laud kerge kallaku peal, kuid ometi on siin võimalik istuda. Meid ümbritsevate majade fassaadid on korratud, ühe maja alumisel korrusel asubki kohvik-restoran, mille külalised me oleme, ülejäänud meid ümbritsevad majad on ilmselt elumajad, kusjuures kohe meie kõrvalmaja teise korruse avatud aknast jälgib meid heatahtlik kohalik keskealine kreeklanna. Ülespoole vaadates avastame kohkumusega, et maja karniis, mille äärde meid istuma pandi, on üsna kehvas seisus, et mitte öelda, kivid on ülevalt kohe-kohe kaela kukkumas. Meid teenindavad 2 kelnerit ei paista sellepärast üldse mures olema, neile on tähtis meile võimalikult palju toitu ja jooki „kaela määrida“ hoolimata sellest, et oleme avaldanud soovi süüa vaid Kreeka salatit. Nii lõpebki toidu tellimine sellega, et kelner loetleb ise meile, mida ta kellelegi tuua kavatseb: kõik saavad soovitud salati, tzadziki kastme, Aap praetud sealiha, Tiiu-Tom ja mina taldrikutäie kuningkrevette (toit, mida ma kunagi pole suu sisse võtnud) ja kõigile jagamiseks lisaks veel kausitäis auravaid tigusid (nende lõhnast läheb mul süda kergelt pahaks). Ainus, millest ma sel hetkel rõõmu suudan tunda on jahutatud valge vein. Sööme (mina vaid salatit ja kastet, minu krevetid lähevad teiste vahel jagamisele) ja naudime veini. Mõlemad kelnerid tunnevad end Tomiga suheldes väga vabalt, jääb tõesti mulje, nagu mäletaks vähemalt üks neist Tomi aastatagust külastust. Ja loomulikult alustab kelner juttu sõnast „terviseks“, see oli tal peaaegu õigesti meelde jäänud.
Pärast tugevat söömist tõuseme, tasume arve (164 EUR-i, Aap maksab 175) ja kolame veel veidi mööda kitsaid tänavaid. Pooleks tunniks peatume veel ühes treppidele rajatud veinibaaris ja siis sõidame taksoga tagasi hotelli. Magama saame seekord siiski enne keskööd ja meie naabritest pole kuulda ei kippu ega kõppu. Ilmselt on nad tagasi koju reisinud.
Teisipäev algab tugeva vihmasaju ja müristamisega. Kell on pool seitse ja akna taga kallab nagu oavarrest. Jõuan juba mõelda, et puhkus on vist mokas, kui korraga sama järsku nagu vihmasadu algas, see ka lõpeb. Palkon ujub ja sinna õhtul kuivama jäetud rannalinad ja ujumisriided on täiesti märjad. Õnneks saab rannas linad uute puhaste vastu välja vahetada. Kella üheksaks kui sööma läheme, pole vihmasest hommikust enam jälgegi, on vaid veidi udune, kuid päike on oma jõu uuesti kätte saanud.
Ka täna on Tom meile kõigile varakult varjualused lamamistoolid kinni pannud. Oleme rannas kella 11-st kuni kella neljani pärastlõunal. Eile sain läbi oma kaasavõetud raamatutest esimese, täna alustan teise lugemist, kuid see ei tundu eriti huvitav olema.
Lõunal sööme meie täna vaid kerge supi ja otsustame õhtusöögi süüa hotellis. Tiiu ja Tom söövad lõunal tugevasti ja otsustavad õhtul lähedal asuva väikelinna Hiina restoranis tugevamini süüa.
Õhtusööki pakutakse hotelli restoranis 18.30-21.45. Kuna plaanime peale õhtusööki koos Tiiu-Tomiga koos ca 3 km kaugusel asuvasse Gouvia linna minna, läheme kohe õhtusöögi alguseks kohale. Menüü valik on taas väga lai, erinevad rohelised salatid mitmesuguste kastmetega, kala-liha (loom, lammas, kana), täidetud tomatid ja paprika, makaronid, ahjukartul, palju erinevaid magusaid kooke, jäätis, puuviljad. Maitseme erinevaid toite ja kõht saab jälle väga täis. Sellisel puhkusereisil ei tule kaalu jälgimisest küll mitte midagi välja, liiga palju on igasuguseid hõrgutisi.
Veerand kaheksa õhtul alustame jalgsimatka Gouviasse, kuid esimese 15 minuti järel otsustame siiski takso kasuks. Tomil on nii lihtsam liikuda. Sõit kestab tõesti vaid vaevalt 5 minutit ja tasume 10 EUR-i. Jalutame piki väikese külakese peatänavat, astume sisse poodidesse, kuid midagi põnevat peale oliiviseepide siit kaas osta pole. Küla teises otsas on Hiina restoran, kuhu end sisse seame. Siin on Tiiu ja Tom ka aasta tagasi toimunud puhkusereisi ajal õhtust söönud ja külalisteraamatus on näha ka sellekohane sissekanne. Meie Aabiga võtame vaid joogid, Tiiu ja Tom söövad suppi ja taas hiidkrevette.
Kella kümneks õhtul oleme hotellis tagasi, joome lobbybaaris veel kes mida (mina teed) ja lepime kokku, et kolmapäeva hommikul paneb varjualused kohad kinni Aap.
Subscribe to:
Posts (Atom)
