KORFU (23.-30.08.2009)

Vahetame vihmasevõitu Eesti suve nädalaks Kreeka päikesepaiste vastu ehk augustikuu viimane nädal Korful

Teadagi, et lootus puhkuse ajal Eestis päikespaistest mõnu tunda on suur loterii – võib olla õnne, aga võib juhtuda ka nii, et vaid mõni üksik õrn päikesekiir suudab sel ajal paksust vihmapilvedemassist läbi murda. Seda teemat varakevadel Tiiu ja Toomasega ühisel Tartu teatriskäigul arutades jõudsime otsusele, et kindlam on loota näiteks Kreeka kliimale ja täna võin kinnitada, et see oli õige otsus. Suvi Eestis polegi ju tõesti suurem asi olnud, seda suurem oli ootus pääseda augustikuu viimasel nädalal taas kindla päikesepaiste kätte üsna tühje akusid laadima.
Tiiu ja Toomas olid oma reisi broneerinud Top Toursis ja jõudsid Korfule 2 päeva enne meid Estonian Airi reedeöise lennuga, saabudes hotelli Kontokali Bay laupäeva varahommikul kell 7.00.
Meie broneerisime oma reisi Tez Toursi kaudu ja startisime Tallinnast Flylali reisiga pühapäeva õhtul kell 18.25 ning saabusime samasse hotelli pühapäeva õhtul ca 22.30. Lennuaeg Tallinnast Korfule oli veidi üle 3 tunni. Üllataval kombel väljus lend Tallinnast täiesti õigel ajal ja kulges isegi veidi kiiremini kui esialgu teada antud 3 ja pool tundi. Sellise pikkusega lennuaeg on üsna talutav isegi siis kui istuda tuleb suhteliselt kitsastes oludes. Veebruarikuise India lennureisi katsumused olid meil mõlemal veel meeles.
Korfu saar või Kerkyra (kreeka keeles) asub Joonia meres, Kreeka maismaast loode suunas ja kuulub Joonia saarterühma. Kreeka saartest asub Korfu Itaaliale kõige lähemal. Lähim idanaaber on Albaania. Saare pindala on 592 km2, rahvaarv ca 120 000, pealinnas Korfus elab ca 40 000 inimest.
Selle ajaloolise linnaga tutvumine seisab meil aga veel ees, kuid info põhjal olevat seal kitsad Veneetsiale tüüpilised kõrvaltänavad, sillutatud väljakud, suursugused paleed ja vanad mitmekorruselised majad. Saare rannajoone pikkus on 216 km, idarannik on kiviklibune, läänerannikul on ca 40 km liivaranda.
Eestis ja Korful (Kreekas) on sama aeg.
Lennujaamas kulges kõik üsna ladusalt, saabunud lennukitäis rahvast jaotati ära 3 suure bussi vahel ja ca 20 minutise sõidu järel olimegi meie esimesed, kes bussist väljusid. Rohkem Tez Touri reisijaid meie hotelli ei tulnudki. Teadsime aga, et vähemalt Tiiu ja Tom on juba kohal ja päev hiljem selgus, et samalt lennukilt, aga teise transpordiga jõudis hotelli veel üks neljaliikmeline Eesti pere.
Esimene ehmatus Kontokali Bay (http://www.kontokalibay.com/) 5* hotelli jõudes oli meie toa asukoht.
Hotell ise on väikese mäe künkal, mistõttu peasissekäik ja reception on meie toa asukohaga võrreldes justkui 3. korrusel või siis meie tuba asub korrusel -2. Toani jõudmiseks tuli mööda treppe laskuda 2 korrust justkui maa alla, läbida pikki betoonseintega koridore ja jõuda lõpuks keldrikorruse tagaosas asuva ukseni. Minus tõstis pead kerge klaustrofoobia tunne. Hommikul selgus, et olime mööda betoonseintega koridore laskunud justkui mööda mäekülge allapoole ja meie toast viib väike balkon rohulapikesele, millel ilutseb just palkoniuksega kohakuti otse silmapiiri varjates tohutu suur pilliroo klump. Selle kõrval, suuremalt jaolt küll naabertoa palkoni ees, aga mõned oksad ulatuvad ka meie rõduni, on suur ja võimas sidrunipuu (või laimipuud, seda pean veel lähemalt järele uurima), rohelised viljad ripuvad küljes.
Tuba ise on viietärni hotelli kohta väga pisike, miskipärast on siia topitud lisaks kaheinimesevoodile veel üks tühi voodi (tuba sobiks ilmselt hästi 1 lapsega perele, kuigi on väike), kuid olemas on siinses kliimas ülioluline konditsioneer, mida kahjuks pole betoonseintega keldrikorruste koridorides. Kuna Tiiu ja Tom ootasid meid lobbybaaris, siis pesime vaid käed, viskasin ruttu puhta pluusi selga ja tahtsime juba uksest välja kiirustada. Ometi oli mul vaja vannitoas veel silmi puhastada ja kui salvrätti prügikasti hakkasin panema, tabas meid uus ehmatus – eelmiste külastajate järelt oli prügikast koristamata jäänud, mulle vaatasid sealt vastu .... hügieenisidemed. Järgmisest ehmatusest pisut toibununa kiirustasime lobbybaari. Möödaminnes andsime vastuvõtus koristaja lohakusest teada. Imestus oli suur, aga lubati ruttu korda teha.
Kuulasime umbes poole tunni jagu Tiiu-Tomi esimese 2 päeva muljeid. Enne meie saabumist oli olnud tugev äikesevihm, ometi ei saanud meie midagi aru. Ei mingit voolavat vett või märki vihmast, pimedas õhtutaevas sähvisid vaid üksikud välgunooled. Tiiu ja Tomi tuba on bungalows ja ka nemad olid oma tuba nähes esialgu üsna kohkunud olnud – tee sinna viivat ka läbi mingite betoonkäikude. Nojah, hotell asub ju justkui väikese mäe küljel! Järgmisel päeval lubasid nad meile oma pesa ka näidata. Suurepärane merevesi ja päike aitavad loodetavasti ka meil esialgsest kergest pettumusest ruttu üle saada, pealegi kavatseme ju suurema osa päevast päikese käes veeta.
Kell oli juba üle kesköö jõudnud kui uuesti oma tuppa tagasi jõudsime. Vaja oli kohver lahti pakkida ja siis end välja magada, et eeloleva nädala päikese- ja veemõnudest maksimum võtta.
Ja ometi polnud selle päeva pisiprobleemid veel otsa saanud, sest vannitoas põhjalikumalt ringi vaadates selgus, et puudub ka üks käterätt. Helistasime taas vastuvõttu ja andsime teada, et me tunneme end siin hotellis mitte küll väga oodatud külalistena. Poole ühe paiku öösel saabus 2 vannilina ja 2 käterätikuga mees, kes pärast seda kui oli meie vannitoas ringi vaadanud, arvas, et kõik on justkui korras. Suutsin talle lõpuks selgeks teha, et meil oli vaja vaid 1 käterätikut. No saime siis lõpuks, mida soovisime, aga tuju oli juba üsna häiritud. Sellist asja ei tohiks endale üks korralik hotell mitte lubada. Sellega sai esimene reisipäev lõpuks mööda, kell oli juba kaugelt üle ühe öösel.
Esmaspäev algas varem kui me oleks tahtnud, kuid juhtus nii, et hommikul poole seitsme paiku hakkas kõrvaltoa uks häälekalt kinni-lahti käima, kostsid valjud itaaliakeelsed meeste ja naiste hääled, paukusid nii kappide kui ka palkoniuks, lühidalt - magamisest ei saanud enam juttugi olla. Eelmise õhtu ärritus polnud meil veel meelest saanud unuda kui juba uus „meeldiv“ üllatus naabrite näol. Loodetavasti ei kesta see kogu nädala.
Ilm tõotas tulla ilus, kuigi oli veel udune. Tutvusime põhjalikumalt vaatega meie palkonilt ja rohulapilt pilliroopõõsa taga ja saime aru, et seal on vaid hotelli sõidutee ja kaugemal paistis väike küla. Seejärel seadsime end hommikusöögile minema. Ootasime põnevusega tutvustustuuri, mille Tiiu ja Tom meile hotelliterritooriumil olid lubanud teha.
Kokkulepitud ajal kell 9 sisenesime hommikusöögiks hiiglasuurde restorani, kus oli tõeline rahvaste paabel. Kuulda oli küll kõikvõimalikke keeli, alustades kreekakeelsest tervitusest „kalimera“ (tere hommikust!) ja lõpetades loomulikult vene keelega. Venekeelseid puhkajaid on siin väga palju, peamiselt nooremapoolsed ja peredega, lisaks aga saksa ja inglisekeelseid pensionäre, prantsuse ja itaaliakeelseid puhkajaid ning kohalikke. Hommikusöök on rootsi lauas ja valik on üsna rikkalik. Kahjuks on kala vähe.
Pärast mõnusat hommikusööki viisid Tiiu-Tom meid lubatud tuurile mööda territooriumi. Tomi sõnul ongi see üks treppide hotell. Kuhu iganes sa ka ei lähe, ei pääse sa treppidest käimisest. Igale poole liftid lihtsalt ei vii, pealegi sõidavad need nii aeglaselt, et omal jõul liikudes oled kindlasti kiiremini sihile jõudnud. Kohe fuajeega samal tasandil on suur bassein, mere äärde minemiseks tuleb aga minna treppidest alla. Rand on tore, keskmise osa moodustab puitalusel ca 20 lamamistooli ja 5 päikesevarjuga päikesevõtmise tsoon, mis läheb sujuvaalt üle rannarestoraniks. Sellelt platvormilt viib trepp otse merre. Mõlemal pool puitalust on lamamistoolide ja päikesevarjudega liivarannad. Esialgu plaanime end sisse seada „puidust liivarannal“, seda enam, et Tom on juba varahommikul käinud kohal broneerinud ka meie jaoks toolid sirmi all - pannud rätikud lihtsalt juba toolidele ära. Päeva edenedes saame aru, et see ongi ainus võimalus sinna kohti saada. Hiljem tuleks minna päris liivaranda. Kohe meie ees on veespordi tarvete laenutus, siit sõidetakse merele veesuuskade, erinevate paatide ja kõige muuga. Mehed broneerivad meile kolmetunnise laevasõidu mööda merd neljapäeva hommikuks.
Veedame rannas kogu päeva. Ujume kõik palju, sest vesi on väga-väga soe, arvame, et umbes 27 või 28 kraadi, päike pole tulikuum, aga on lihtsalt väga mõnus. Lõunal sööme rannarestoranis n.ö. pool rootsilauas korraliku lõunasöögi. Valida on kõike, erinevat liha, ka kala, mida kohapeal vastavalt soovile grillitakse, suppe, salateid ja palju erinevat puuvilja. Meie toahinna sees on nii hommiku- kui ka õhtusöök (õhtusöögi joogid maksame eraldi), kuid siin on võimalus vahetada soovi korral õhtusöök lõunasöögi vastu ümber. Seda esimesel päeval teemegi, sest plaanime õhtul sõita ca 6 km kaugusele Korfu linna ja süüa õhtust seal.
Pool kolm päeval kohtume fuajees Tez Touri reisiesindaja Siljaga, et uurida võimalusi nädalaks pakutava programmi kohta. Enamik pakutavast on kogu päeva haaravad üritused, nii saare tuur (8 tundi ja 60 EUR-i) kui tutvumine teiste Joonia mere saarte Paxose ja Antipaxosega (10 tundi, 40 EUR-i). Meid huvitaks küll Korfu linna tutvustav ekskursioon (5 tundi ja 45 EUR-i), kuid see on kahjuks just neljapäeva hommikul kui meil on juba kinni pandud sõit laevaga. Igaks juhuks küsime veel laupäevaõhtuse Kreeka õhtu kohta (3 ja pool tundi 65 EUR-i), kuid see võib vähese osalejate huvi korral ka hoopis ära jääda. Seega jääb ära!
Oleme rannas peaaegu kella viieni õhtul. Siis võtame veidikeseks oma toas aja maha ja oh imet küll, tuba on koristatud, prügikast on tühjendatud ja uued rätikud on ka toodud, kusjuures kõik rätikud on olemas! Kell seitse õhtul saame Tiiu-Tomiga kokku, tellime takso ja sõidame Korfu linna.
Kui muidu maksaks taksosõit meie hotellist Korfusse 15 EUR-i, siis tellitud takso puhul on see 18 EUR-i. Asume avastama iidset ajaloolist linna. Tänavad on siin tõesti kitsad, majad kõrguvad üksteisele väga lähedal, akende ees on luugid, üle kitsaste tänavate on tõmmatud pesunöörid ja seal ripub ka pesu. Majade fassaadid jätavad veidi korratu ja hoolitsematu ilme, kuid see on sellele kultuurile ilmselt täiesti tavaline. Sillutatud käänulistel tänavatel liikudes ja salapärastesse kõrvaltänavatesse keerates tekib tunne, nagu ees ootaks midagi erakordselt põnevat. Tänavad on ääristatud väikeste poekeste, butiikide ja söögikohtadega ning kõikjal liigub turiste. Linnapildis segunevad Veneetsia, Itaalia renessansiajastu, Gruusia ja neoklassikaline arhitektuur.
Pärast pea tunnist seiklemist mööda põnevaid vanalinna tänavaid otsustame süüa kerge õhtusöögi otse tänaval, trepiastmetele sisse seatud kohvik-restoranis Skalinada (Sofokleous Dousmani tn 49). Tiiu ja Tom on siinsamas aasta tagasi käinud ja mäletavad sellest vaid head. Mõeldud-tehtud. Tom uurib oma ehedas inglise keeles tänavakaupmeestelt restorani täpse asukoha järele ja selgub, et meil on vaja vaid veel korra ümber nurga keerata ning trepiastmetele seatud laudadega söögikoht ongi meie ees. Meid pannakse istuma lauda, mis asub justkui ristteel – meie selja taga on mingi maja aken, meist vasakult ja paremalt läheb aga kitsas trepp-tänav, mida mööda liiguvad kogu aeg inimesed ja meie ees on trepptänav, mida mööda me ise siia jõudsime. Muidugi on meie laud kerge kallaku peal, kuid ometi on siin võimalik istuda. Meid ümbritsevate majade fassaadid on korratud, ühe maja alumisel korrusel asubki kohvik-restoran, mille külalised me oleme, ülejäänud meid ümbritsevad majad on ilmselt elumajad, kusjuures kohe meie kõrvalmaja teise korruse avatud aknast jälgib meid heatahtlik kohalik keskealine kreeklanna. Ülespoole vaadates avastame kohkumusega, et maja karniis, mille äärde meid istuma pandi, on üsna kehvas seisus, et mitte öelda, kivid on ülevalt kohe-kohe kaela kukkumas. Meid teenindavad 2 kelnerit ei paista sellepärast üldse mures olema, neile on tähtis meile võimalikult palju toitu ja jooki „kaela määrida“ hoolimata sellest, et oleme avaldanud soovi süüa vaid Kreeka salatit. Nii lõpebki toidu tellimine sellega, et kelner loetleb ise meile, mida ta kellelegi tuua kavatseb: kõik saavad soovitud salati, tzadziki kastme, Aap praetud sealiha, Tiiu-Tom ja mina taldrikutäie kuningkrevette (toit, mida ma kunagi pole suu sisse võtnud) ja kõigile jagamiseks lisaks veel kausitäis auravaid tigusid (nende lõhnast läheb mul süda kergelt pahaks). Ainus, millest ma sel hetkel rõõmu suudan tunda on jahutatud valge vein. Sööme (mina vaid salatit ja kastet, minu krevetid lähevad teiste vahel jagamisele) ja naudime veini. Mõlemad kelnerid tunnevad end Tomiga suheldes väga vabalt, jääb tõesti mulje, nagu mäletaks vähemalt üks neist Tomi aastatagust külastust. Ja loomulikult alustab kelner juttu sõnast „terviseks“, see oli tal peaaegu õigesti meelde jäänud.
Pärast tugevat söömist tõuseme, tasume arve (164 EUR-i, Aap maksab 175) ja kolame veel veidi mööda kitsaid tänavaid. Pooleks tunniks peatume veel ühes treppidele rajatud veinibaaris ja siis sõidame taksoga tagasi hotelli. Magama saame seekord siiski enne keskööd ja meie naabritest pole kuulda ei kippu ega kõppu. Ilmselt on nad tagasi koju reisinud.
Teisipäev algab tugeva vihmasaju ja müristamisega. Kell on pool seitse ja akna taga kallab nagu oavarrest. Jõuan juba mõelda, et puhkus on vist mokas, kui korraga sama järsku nagu vihmasadu algas, see ka lõpeb. Palkon ujub ja sinna õhtul kuivama jäetud rannalinad ja ujumisriided on täiesti märjad. Õnneks saab rannas linad uute puhaste vastu välja vahetada. Kella üheksaks kui sööma läheme, pole vihmasest hommikust enam jälgegi, on vaid veidi udune, kuid päike on oma jõu uuesti kätte saanud.
Ka täna on Tom meile kõigile varakult varjualused lamamistoolid kinni pannud. Oleme rannas kella 11-st kuni kella neljani pärastlõunal. Eile sain läbi oma kaasavõetud raamatutest esimese, täna alustan teise lugemist, kuid see ei tundu eriti huvitav olema.
Lõunal sööme meie täna vaid kerge supi ja otsustame õhtusöögi süüa hotellis. Tiiu ja Tom söövad lõunal tugevasti ja otsustavad õhtul lähedal asuva väikelinna Hiina restoranis tugevamini süüa.
Õhtusööki pakutakse hotelli restoranis 18.30-21.45. Kuna plaanime peale õhtusööki koos Tiiu-Tomiga koos ca 3 km kaugusel asuvasse Gouvia linna minna, läheme kohe õhtusöögi alguseks kohale. Menüü valik on taas väga lai, erinevad rohelised salatid mitmesuguste kastmetega, kala-liha (loom, lammas, kana), täidetud tomatid ja paprika, makaronid, ahjukartul, palju erinevaid magusaid kooke, jäätis, puuviljad. Maitseme erinevaid toite ja kõht saab jälle väga täis. Sellisel puhkusereisil ei tule kaalu jälgimisest küll mitte midagi välja, liiga palju on igasuguseid hõrgutisi.
Veerand kaheksa õhtul alustame jalgsimatka Gouviasse, kuid esimese 15 minuti järel otsustame siiski takso kasuks. Tomil on nii lihtsam liikuda. Sõit kestab tõesti vaid vaevalt 5 minutit ja tasume 10 EUR-i. Jalutame piki väikese külakese peatänavat, astume sisse poodidesse, kuid midagi põnevat peale oliiviseepide siit kaas osta pole. Küla teises otsas on Hiina restoran, kuhu end sisse seame. Siin on Tiiu ja Tom ka aasta tagasi toimunud puhkusereisi ajal õhtust söönud ja külalisteraamatus on näha ka sellekohane sissekanne. Meie Aabiga võtame vaid joogid, Tiiu ja Tom söövad suppi ja taas hiidkrevette.
Kella kümneks õhtul oleme hotellis tagasi, joome lobbybaaris veel kes mida (mina teed) ja lepime kokku, et kolmapäeva hommikul paneb varjualused kohad kinni Aap.