Kolmapäev, 25. veebruar
Päev täis päikest ja veemõnusid. Otsustasime laadida patareisid, lugeda ja nautida vett. Kohe peale tavapärast hommikusööki (värske mahl, eriti maitsev on troopiliste viljade segumahl või jäätee, Aabile midagi munast – kas härjasilm või omlett, keedumuna siin ei tunta, krõbe peekon või vorstikesed, röstitud sai ja puuviljalõigud ja must kohv; mulle lehetaignast soojad juurviljapirukad – väga maitsvad!, veidi peekonit, oad kastmes, roheline salat – valik on väike, kuid siiski olemas, väike kuklike, värsked puuviljalõigud ja kohv piimaga) suundusime raamatute ja päikesekreemiga basseini äärde, kuhu jäime koguni pea kolmeks tunniks. Basseinipoiss tervitas meid juba eemalt sõbralikult ja kohe olid kohal ka vajalikud rätikud, et mõnulemine päikesepaistel, poolvarjus või varjus saaks alata. Aap nautis päikest täiega, mina pidin enne reisi nahaarstilt saadud soovitusi jälgima ja katsin end osaliselt kaitsekreemiga ja hoidusin rohkem poolvarju või koguni päris varju.
Aeg möödus ruttu, lõunapaiku läksime tagasi tuppa, puhkasime veidi jahedas toas ja seejärel asutasime end taksoga Calangutesse väikesele ostutuurile. Ühtlasi plaanisime ootamatult läbi astuda ka Reeli-Tiidu hotellist ja nad meiega ühtust sööma kutsuda. Calangutes juhtus aga see, mida me vaevalt oodata oskasime, põrkasime Reeliga juba ostutuuril kokku ja jätkasime ühiselt poodlemist. Rõivad on siin erakordselt odavad, kvaliteeti peab muidugi samas kaunis kriitiliselt hindama, kuid suverõivaid võib siit leida huvitavaid ja tõesti soodsalt. Naiste suvekleidid algavad 700 ruupiast (Rs) = vähem kui 200 krooni, kuid võib leida ka 3000-4000 RS (hea kvaliteediga) = 750-1000 krooni. Aabile ostsime suvised täisnahast jalavarjud, veidi kauplemist ja hinnaks sai 500 Rs = 125 krooni. Kauplemine on siin intensiivne, muudkui kutsutakse aga sisse astuma, püütakse vestlust alustada, uurides, kus maalt me oleme, juhtus ka, et pöörduti lausa vene keeles. Õnneks meie äraütlemisi solvanguna ei võetud ja keegi pahaseks ka ei saanud. Lõpuks olime sellest sehkendamisest nii väsinud, et loobusime Reeli-Tiiduga koos sööma minemast, istusime hoopis takso peale ja sõitsime oma hotelli. Helistasin tuttavale taksojuhile Hubertile, et kokku leppida järgmise peva võrtsifarmi väljaõidu täpne kellaaeg. Kuna suurt isu polnudki, sõime oma toas väikese võileiva ja otsustasime hoopiski magama minna.
Neljapäev, 26. veebruar
Pärast tavapärast hommikut valmistusime poolepäevaseks väljasõiduks – lisaks kaardile pakkisin kaasa suure kaamera, kreemi, mütsid ja vee. Teada oli, et ees on umbes 4 tunniline väljasõit džunglisse, kuid enne pidime veel Reeli-Tiidu juurest hotelliist läbi sõitma. Kokkulepitud ajal oli Hubert meil vastas. Teel Reeli-Tiidu juurde keeras ta aga ühte kõrvaltänavasse ja ütles, et nüüd vahetame tema väikese autu peaaegu tuttuue suurema ja mugavama süiduriista vastu. Väikesest Suzukist sai mugav ja avar Toyota! Auto oli sõitnud vaid umbes 8000 km ja liikus tõesti pehmelt ja mugavalt, loomulikult ei puudunud konditsioneer. Umbes 20 minutit hiljem oli kogu meie kamp koos ja suund sai võetud kagusse, Ponda suunas. Ca 45 minutilise sõidu järel jõudsime lopsaka rohelise looduse keskele, tee äärde jäi ka paar jõekääru, mille kohta Hubrt ütles, et siin jões elavat krokodillid, kuid nende nägemiseks tuleks ette võtta paadiretk mööda jõge. Mul küll ei tekkinud tunnet, et ma seda teha tahaks, ei tundunud väga turvaline mõte olema. Sõitsime mööda ka ühest rohelisest riisipõllust. Riisi kasvatamise aeg siin on alles ees, põhiliselt tehakse seda mussoonvihmade perioodil, kuid nähtud põllul hindas taksojuht Hubert riisi ca 1 kuu vanuseks. Riisi valmimine võtab aga aega 3 kuud ja põld muutub lõpuks täiesti kollaseks, siis olevat riis ka valmis ja see koristatakse ära. Kõrtest järele jääv põhk kogutakse kokku ja see antakse lehmadele söödaks. Märkamatult olime jõudnud kohale. Kohe parkimisplatsi ääres, kuhu meie autoi meid ootama pidi jääma, oli suur elevant koos oma peremehega. Lõpuks ometi avanes võimalus päris India elavanti käega katsuda, peremees andis selleks loa. Isegi pilti tohtisime teha ja elevandi kihvast kinni hoida, mispeale loom meid kõrgusesse upitas. Lahe elamus oli! Veidi maad pidime seejärel veel jalgsi minema ja vürstifarm oligi meie ees – õieti ole see lopsakas džunglitaimedega metsatukk, kuhu pääsemiseks tuli mina üle lagunenud, vaipkattega kaetud (!) silla. Silla all oli mingisugune veekogu ja kogu aeg oli tunne, et siin võiks olla ka mõni krokodill peidus, aga ei olnud siiski. Enne sillale astumist nägime taas elevanti, kes mõnuga käevarre jämedusi puuoksi ja lehti londiga suhu toppis ning oma suuri kõrvu lehvitas. Selgus et selle elevandi nimi on Lolita (tütarlaps) ja ta oli 25 aastane. Saime Lolita peremehega rohkem jutule ja uurisime üldse rohkem elavantide kohta. Selgus, et elevandid elavad ca 100 aastaseks ja beebi sünnib elevandil mitte enne kui alles 40 aastaselt. Lolita oli seega alles väga noor neiu, veidi loomult ehk häbelikki, sest ta ei teinud meist eriti väljagi.
Pääsmed farmi külastamiseks maksid a 300 Rs, kokku 1200 Rs. Kui olime üle silla jõudnud, võttis meid teiselpool vastu üks kena neiu, kes riputas igaühele kaela väikese armsa lillepäraja ja tervitas meid farmi saabumise puhul. Igaühele meist anti väike raamatuke, millest saime lugeda, milleks üks või teine vürts tervisele kasulik võib olla. Põneva giidiga grupituur taimede ja puude vahel, mille jooksul tutvustati meid väga erinevate vürtse andvate puude või põõsastega ja nende mõjuga inimorganismile, kesti ca 35 minutit. Oli väga põnev jalutada hiigelsuurte puude all ja kõiki neid lehti ja oksi n.ö. toormaterjalina testida. Tuuri lõppedes sai iga osaleja karastuseks selja peale kulbitäie jahedat vett (oli tõesti karastav peale metsas hulkumist) ja pakuti veel indiapärast lõunasööki sealsamas katuse all. Joogid tuli osata lisaraha eest. Peale lõunasööki ostsimegi sealtsamast väikesest müügikohast kaasa mõningaid põnevaid ja tervisele kasulikke õlisid. (Hinnad vahemikus 100-300 Rs). Suundusime tagasi üle silla, kus Hubert meid kogu selle aja ootas. Ca 45 minuti pärast olime turvaliselt tagasi jõudnud. Lasime end maha panna Calangute äärelinnas, et veidi veel mõnes poes ringi vaadata. Kell oli saanud kolm päeval. 4 tundi Hubertiga läks meile maksma 1500 Rs (350 kr), kuna me jäime tema sõidu ja autoga väga rahule, maksime kokku siiski 2000 Rs (500 kr). Pärast lühikest poodlemist istusime taksosse (Reeli-Tiit otsustasid lausa jala minna, sest nende hotell oli üsna lähedal) ja süitsime oma hotelli. Jõudsime seejärel veel tunnikese basseini ääres veemõnusid nautida ja puhata, siis läks aga juba päike looja ja päev hakkas õhtusse jõudma. Puhkasime tunnikese veel toas, misjärel otsustasime süüa suppi meie hotelli juures mererannas lihtsas söögikohas (olime seal eelmisel nädalal korra juba käinud). Olime ainsad külastajad, meid teenindati väga sõbralikult ja toit maitses väga hästi. Sõime mõlemad juurviljasupi, Aap tellis oma lemmiku – lollipopi (taignas küpsetatud kanatükid, nagu väikesed koivakesed), lisaks veel kohalikku valget leiba – naani ja rotit, pannkoogid meega, liiter vett ja 2 väikest Kingfisheri õlut. Kõht sai väga täis ja see kõik läks meile maksma 460 Rs = 115 krooni!!!!
Sellise söögi ja hinna puhul ei jäänud küll muud üle kui Aap andis peremehele väga korraliku tipi. Et väljas oli juba pime ja valgustus mererannas kehvavõitu, jooksis peremees meile järele ja küllap tänutäheke juhtis hoolega tähelepanu, et me kusagil trepi juurde jõudes ei libastuks ega kukuks. Olime väga meelitatud! Õhtul tahtsime veel inernetti minna, kuid signaal oli olematu ja kahjuks see ei õnnestunudki. Seega jääb see järgmisse päeva. Nett on siin tasuline, 30 minutit maksab 125 Rs (31 kr), 1 tund 200 Rs (50 kr). Seega on alati kasulikum korraga olla netis vähemalt tund.
Friday, February 27, 2009
Tuesday, February 24, 2009
Mis tunne võiks olla sprottidel õlis ehk kuulsas ayurveda massaažis
Laupäev, 21. veebruar
Pärast juba tavapäraseks saanud hommikusi toiminguid ja kiiret hommikueinet (kui ruttu võib ikkagi uue keskkonna ja toitudega kohaneda!) ootas meid eelmisel õhtul telefoni teel kokkulepitud ajal ja kohal meie juba läinud kolmapäevast tuttav taksojuht Hubert. Ometi andis ta meid seekord „üle“ oma sõbrale, kes meid Calangute dr Sudhindra „imekliinikusse“ massaaži sõidutas. Hubert pidi ise kusagile mujale sõitma. Olgu siis nii. Meile oli tähtis õigeks ajaks kohale jõuda. Väike ärevus oli rinnus ka, sest olime ühelt ja teiselt massaaži toimumise kohta ka põgusalt juba kuulnud (ainustki riidetükki selga ei jäeta, massaaži teevad korraga 2 inimest...). Igatahes ootas meid ees ca pooleteisetunnine protseduur. Teistkordselt dr. Sudhindra kliiniku juurde jõudes tundus kliinik juba asisem, suutsin märgata, et nn. registraatoriruumi seinte ääres on ravimitega kapid (nagu päris apteegis kohe!) ja kõik tundus kuidagi puhtam (inimene kohaneb tõesti kõigega!) Loomulikult oli seal ees rida eesti naisi, kes tulid kas massaažist või ootasid arsti jutule pääsemist. Üks rääkis vaimustunult, kuidas ta eelmisel aastal siinsamas oma protseduure võttis, ravimeid kaasa sai ja end nüüd taas turgutama oli tulnud. Temalt kuulsime, et tohter oli aasta eest tema kirjelduse järgi julgenud soovitada ravimeid ka ta seljahädades olevale abikaasale ja ime küll, aga hädad on tänaseks unustatud. Kõige tähtsam selliste asjade puhul on vist ikkagi asjasse uskuda....
Meid paluti mõlemat mööda kitsast keerdtreppi teisele korrusele minna. Seal ootas meid ees väga lakoonilise sisustusega kerge vaheseinaga eraldatud 2 massaažiruumi, ühte sisenesin mina, teise Aap. Keset ruumi oli üsna lai massaažilaud (umbes poolteist-kaks korda laiem kui meile Eestis tavapärane), peatsis plastmassist liud või vaagen, mille põhjas oli kummaline väike auk (justkui nagu sinna koguneda võiva vee ärajuhtimiseks). Laulae oli üle visatud ehtne linataoline narmendav palakas, mis kogu lauda ei katnudki (jala labade osani lina ei ulatunud, samuti ka selle kummalise plastmassist esemeni). Riided tuli riputada seinal oleva konksu otsa ja ära tuli tõesti võtta kõik. Õnneks toimetasid meie ümber samasoolised hindud. Ronisin siis lõpuks kerget ebameeldivustunnet maha surudes lauale ja jäin ootama, mis saab edasi. Edasi toimus kõik väga professionaalselt. Mind määriti korralikult õliga kokku, et mitte öelda valati õliga üle, misjärel hõõruti tihedate piki- ja põikikeha ning ringikujuliste massaažiliigutustega õli kehasse. Seejärel keerasin end ringi ja kõik kordus seljapoolsel küljel. Õli muudkui lisati kausikesest juurde. Kehaga lõpuks ühele poole jõudnud, võeti ette nägu. Millegi õlitaolise vedelikuga hõõruti ka see korralikult sisse ja siis pandi mind toolile istuma ning ette võeti pea. Midagi tilgutati juustesse ja masseeriti korralikult peanaha sisse. Pärast ca tunnist protseduuri olin ilmselt piisavalt ülist läbi immutatud ja seejärel viidi mind eesruumis olevasse nn. aurukapslisse. See oli selline kummaline plastmassist kapp, mille uks tõmmati lahti ja mina pidin sinna sisse istuma. Põhjapoolt immitses sooja auru. Uks pandi kinni, õnneks jäi minu pea kapist välja, sest muidu poleks ma seda kuumust suutnud taluda . Nõnda siis aurutati mind korralikult läbi (nagu sprott õlis!) ja ca 10 minuti pärast võeti kapist uuesti välja ja viidi tagasi massaažilauale. Seekord pidin oma pea sättima selle kummalise plastaluse peale, laest tõmmati alla mingi kett, selle otsa riputatid metallist anum, anuma alumine osa oli veidi koonuse kujuline ja kuulda oli kuuma õli praksumist.... No mis ma arvata oskasin, loota ehk, et mind nüüd kuuma õlisse ei pisteta. Tegelikult läks aga nii, et soojendatud õli kallati sellesse metallnõusse, minu silmad kaeti vatitupsudega ja ülinõud hakati minu lauba piires vasakult paremale kiigutama, samal ajal voolas sealt nirena üli üle minu lauba juustesse ning sealt siis omakorda ilmselt läbi plastaluse põhjas oleva augu uuesti mingisse kogumisnõusse. Ja nii kestis see oma paarkümmend minutit. Sooja õli lisati lausa mitu korda. Lõpuks oli protseduur läbi, anum kadus ei tea kuhu ja minu silmadelt võeti ära ka vatitopsid. 2 naist väänasid minu lühikestest juustest sirinal välja õli. Ikka täitsa kala tunne oli. Siis tõsteti mind püsti (muide, kuhu ka jalga või kätt ei pannud, kõik oli erakordselt libe!) ja nühiti paari riidelapiga eest-tagant üle, ilmselt oli eesmärgiks liigsest õlist vabanemine, aga ega see eriti ei õnnestunud. Ja lubati end riidesse panna. Sellise läbi-õlitunud-keha-juuste-ja-riietega ma massaažist ka lahkusin. Aabi protseduur oli peaaegu sama, v.a. lauba õlitamine, mistõttu tema juuksed nägid enam-vähem normaalsed välja. Kuid aurukapis istus temagi pärast seda kui 2 meest olid teda korralikult sisse õlitanud. 2- inimese poolteisetunnise massaaži maksumus kokku 3000 ruupiat (a 1500), meie rahas 750 krooni.
Tagasi hotelli sõitsime taas taksoga (meie hotell on Calangutest ca 7 km kaugusel Fort Aguada Village lähedal). Taksosõidu nipiks on see, et hinda enam ei kauplegi, istume peale, ütleme, kuhu sõita ja kohale jõudes maksab Aap juhile hinna, mida ise õigeks peab (õige hind on Antti hinnangul 100-150 ruupiat ehk 25-40 krooni). Seni on toiminud. Samas, mõne parema takso on Aap aga ka “üle maksnud“, ikka vabatahtlikult. Kui kipud hindu Eesti hindadega võrdlema, siis tundub kuidagi piinlikult odav olema.... Poolel teel tegime peatuse Newtoni ostukeskuses (seekord selles õiges), et osta hotelli kaasa natuke söögipoolist ja mahla. Tegemist oli meie mõistes korraliku marketiga, kus oli saada kõiki vajalikke toiduaineid (saia, juustu, võid, mahla, õlut...). Sõimegi hotellis oma toas ja paari tunni möödudes tohtis minna ka juba õlist pead pesema. Õhtusöögiks jalutasime uuesti külasse, seadsime eesmärgiks üles leida Antti poolt soovitatud söögikoht Stone House restoran, kus laupäeviti pidada hea elav muusika olema. Leidsime söögikoha suurema vaevata üles. Tundus, et tegemist on turistide hulgas populaarse kohaga, sest vabu kohti väga palju polnud ja suuremalt jaolt olid külalised Euroopa päritolu. Toit maitses hästi, kuid teenindus oli aeglane ja kaootiline. Arvet pidime lahkudes mitu korda küsima, enne kui see meile toodi. Selle õhtu elavaks muusikaks oli esineja kohalike hulgas hästi populaarsel kitarritaolisel instrumendil (pikem kael ja väiksem kõlakast). Järgmisel päeval kui Tiidule meie muusikaelamust vahendasin, sattus ta sellest väga vaimustusse, ja ütles, et ta tahab seda instrumenti ilmtingimata ka kuulata...... Hotelli tagasi sõitsime taas taksoga.
Pühapäev, 22. veebruar
Otsustasime kohe hommikul, et täna naudime päikest ja vett. Suundusime kohe peale hommikusööki raamatute ja päikeskreemidega basseini juurde, kuhu plaanisime jääda kogu päevaks. Lõuna paiku liitusid meiega ka Reeli ja Tiit, kes tulid vaatama, kuidas meie hotell välja näeb ja mismoodi me siin teistest eraldatuna end tunneme. Tegime üheskoos toas kerged võileivad ja nautisime kogu ülejäänud päeva ühiselt päikest, mere- ja basseinivett ning mõnusat seltskonda. Õhtust sõime taas meie külas, seekord uuesti The Curry Houses, kus olime Aabiga juba ka reede õhtul söönud. Kelnerid tervitasid meid nagu tõelisi vanu tuttavaid ja rõõmustasid, et meid nüüd juba 4 oli. Selgus, et selles söögikohas on ennegi eestlasi söömas käinud ja kogunisti olevat välja kujunenud paar püsiklienti, kes siin viimastel aastatel ikka ja jälle puhanud on. Enne kui Reeli-Tiidu takso peale panime ja nad tagasi Calangutesse saatsime, astusime läbi Stone Housest, sest Tiit pidi kindlasti teada saama, kus ja millal saaks soovitud muusikat kuulata. Boss helistas veidi siia-sinna ja selgus, et juba esmaspäeva õhtul on samas külas küll ühes teises söögikohas selleks võimalus olemas. Meel rõõmus, sõitsid Reeli-Tiit oma Braganza ja meie oma Fort Aguada hotelli magama.
Esmaspäev, 23. veebruar
Hommikul selgus, et siinsetel hindudel on mingi suurem usupüha. Ametiasutused ja pangad ei töötanud, küll aga tõõtasid kõik kauplused ja söögikohad, sest turistide raha tuleb ju ometi siia jätta. Aprillist algab siin vihmaperiood (mussoonvihmad), mis kestab pea 4 kuud ja mis peletab siit eemale enamuse turistidest. Uut turistidevoolu on seejärel oodata alles kusagil septembrist-oktoobrist. Seega, turismitööstus pühadest eriti ei hooli ja kõik püüavad ikkagi raha teenida.
Otsustasime Reeli-Tiiduga koos väikese väljasõidu lähedal asuvasse Mapusa linna teha, et käia sealsel turul ja tagasiteel veel kusagil võimalikult privaatses kohas meres ujuda. Sõitsime taksoga Calangutesse ja võtsime seal Reeli-Tiidu hotelli eest ühe enam-vähem normaalse väljanägemisega takso (tagumise istme ees põrandal oli maas vaip!), mille juht osutus tagasihoidlikuks, kuid väga sõbralikuks ja abivalmis meheks. Vähem kui poole tunni möödudes olime keset mapusa linna turgu. Takso jäi meid ootama, sest olime talle juba oma edasistest plaanidest rääkinud. Tegemist oli kõige tavalisema lõunamaa turuga, kus käis äge kauplemine iga kauba osas. Nägiun kurtja vaeva, et lahti saada ühest naisest, kes mind vägisi oma õmblustöötuppa tahtis vedada ja mulle minu silme all mulle sobiliku riidetüki valmis lubas õmmelda. Astusime sisse ühte kingapoodi, kus proovisime jalga kingi (õieti meile prooviti neid jalga) ja kauplesime veidi hindade üle. Lõpuks arvasime, et ostame siis minule paari sandalettide moodi suvekingi, aga kaupmees peaagu vihastas meie peale. Toppis kotti vägisi mõlemad paarid, mida olin proovinud ja muudkui seletas oma hinda, lõpuks siis andis sealt veidi küll alla, aga oli ilmselge, et meile lihtsalt määriti teine paar kaela ja raha vahetas omanikku. Me pole Aabiga kumbki hea tingija ja seepärast meile see ida- või lõunamaa turul käimine eriti ei sobigi. Ja muidugi väikesed kerjuslapsed. Neid on kõik kohad täis ja meile on karmilt soovitatud, nendele üldse mitte tähelepanu pöörata, vältida igasugust silmsidet, aga laps on ikkagi ju laps. Ca tunni aja pärast olime kõik jälle taksos ja auto suundus mere poole. Sõitsime kusagilt üle riisipõldude ja eramajade rajoonis. Jutuajamisest juhiga selgus, et mereäärsed majad on väga kallid, võivad maksta 100-200 tuhat USD, maja kuuks ajaks rendilevõtmise eest tuleks maksta aga umbes 20 tuhat ruupiat. Kaljunuka otsas jäi takso lõpuks pidama ja meie ees laius kena rand, kuid enne tuli mäest alla laskuda. 10 minutit hiljem olimegi juba rannal, taksojuht ikka koos meiega. Ta polnud siia kanti ammu sattunud ja ütles, et veel vaid mõni aasta tagasi polnud seal rannal ainustki puhkajat, nüüd oli seal mitte ainult puhkajaid, vaid ka kohvikuid ja muid toitlustuasutusi tekkinud. Ometi kasutasime võimalust ja suplesime soojas merevees ning kustutasime janu. Ronisime tagasi mäe otsa ja plaanisime küll veel sõita Põhja-Goa pealinna Panaji`sse, et võtta ette üks laevasõit, kuid kuna taksojuht teadis, et laev väljub alles poole seitsme ajal õhtul, loobusime sellest mõttest ning suundusime koju, et õhtul meie küla restoranis ühiselt Tiidu soovitud muusikat kuulates õhtust süüa. Leppisime kokku kohtuda 19.30 Villa Kingfisher ees, sest restoran (mille täpset asukohta ka meie ei teadnud) pidi sasuma villa vasta üle tee. Kingfisher on siin tuntud firma, kes toodab õlut ja muid jooke. Tema reklaami on täis praktiliselt kõik kohad.
Pärast kosutavat mõnetunnist puhkust asutasime end Aabiga jalgsi meie hotellist kokkulepitud kohta minema, samal ajal pidid Reeli ja Tiit oma hotellist startima taksoga. Jõudisme siiski enne neid ja asusime söögikohta otsima. Selgus, et see on peateest mõnevõrra kõrval (orienteerusime teeäärse viida järgi), läksime mööda pimedat tänavat edasi, vastu jalutas loomulikult üksik lehm. Veidi maad eemal põletas keegi prahti, vänge hais lõi ninna. Ja siis täiesti ootamatult kerkis majade vahelt välja ilus aed koos selles oleva toitlustuskohaga. Astusime sisse, panime igaks juhuks laua kinni ja suundusime tagasi tee äärde, et nüüd juba koos teistega tagasi tulla. Oodata tuli aga veel üsna kaua, sest seoses pidustustega oli liikluses kergeid takistusi. Ka kelner, kelle juures laua broneerisime, tuli suure tee äärde, et koos meiega meie sõpru oodata. (pigem, et olla kindel, et me ikka tagasi läheme). Lõpuks siis saabus takso, kuid sealt ei astunud välja mitte need inimesed, keda me ootasime, küll aga teised eestlased. Selgus, et neid tuleb kohe mitu taksotäit ja kusagil on siis ka Reeli-Tiit. Nii oligi. Restorani kogunes kokku 16 eestlast, kes nautisid rohkem või vähem muusikat ja vahetasid õhtusöögi kõrvale oma senise puhkuse kogemusi. Meie Aabiga lahkusime lõpuks esimestena, teised jäid veel veidikeseks. Tagasiteel astusime veel korraks läbi meie hotelli teeotsas toimuvalt laadalt, mis seoses pühaga kolme päeva jooksul aset leiab. Olime sealsete uudistajate hulgas vist küll ainsad heleda nahaga inimesed, kõik ülejäänud tundusid olevat hindud. Tegemist oli meie mõistes laadaga, kus müüdi nii toiduaineid, kui nips- ja mänguasju, kus sai märki lasta ja kus vilkusid muidu tuled. Ei midagi erilist. Suundusime koju.
Teisipäev, 24. veebruar
Päikese ja vee päev. Suundusoime taas peale hommikueinet meie basseini juurde, et lugeda, nautida päikest ja mõnuleda vees. Hommik oli kergelt sudune ja päike oli nagu peidus, mõne tunni möödudes sai päike oma jõu ikkagi kätte ja olime kuni lõunani basseini juures. Rätikuid jagav ja ujumist jälgiv instruktor tunneb meid nüüd juba klaugelt ära ja tervitab hommikuti väga sõbralikult. Ütleb, et on meile ikka meie igapäevaseid toole ja varju hoidnud, no tore kuulda muidugi, et keegi meist (või meie poolt pakutavast tipist) nii väga hoolib. Kui senini on basseini ääres ikka ka soomlasi näha-kuulda olnud, siis eile ja täna pole enam ühtegi. Ilmselt on nende reis koju tagasi läinud ja uusi pole siia hotelli tulnud. Olime basseini ääres ca üheni, siis sõime toas paar võileiba ja asusime taas taksoga teele massaaži. Täna oli meil mõlemal teist korda massaaž. Info kohaselt tuleb massaaži alati võtta kas 3 või 5 korda, mitte kuinagi 2 või 4 korda. Püüame seda siis ka järgida. Täpselt poole neljaks jõudsime jälle „kliinikusse“ ja kordus peaaegu sama protseduur, mis esimeselgi korral. Seekord olin mina ainult selles ruumi osas, kus Aap oli olnud eelmine kord ja vastupidi. Minu üllatuseks seekord minu nägu sisse ei õlitatudki, määriti mingi kreemiga ja tehti massaaž näole nii, et istusin toolil. Pähe ei kallatud ka enam nii palju õli, seda vaid tilgutati pudelist keset pealage ja hõõruti põhjalikult peanaha sisse. Juuksed olid aga ikkagi täiesti püsti, nii et panin ära tulles taksosse istumise ajaks nokkmütsi pähe. Taas 3000 ruupiat. Täna ostsime välja veel ka dr Sudhindra poolt meile kirjutatud rohud (ikka sealtsamast kliinikust), kummalegi pooleaastane kogus, kokku 9300 ruupiat = 2325 krooni. Läks trumm, mingu pulgad ka!
Tänase massaaži järel tunnen mina end kuidagi eriti reipana ja üldse on tunne, nagu hakkakski lõputu Eestimaa talvekaamos kusagile maha jääma. Tunnen end juba värskema ja puhanumana.
Töö peale ei taha aga endiselt veel mõelda.
Pärast juba tavapäraseks saanud hommikusi toiminguid ja kiiret hommikueinet (kui ruttu võib ikkagi uue keskkonna ja toitudega kohaneda!) ootas meid eelmisel õhtul telefoni teel kokkulepitud ajal ja kohal meie juba läinud kolmapäevast tuttav taksojuht Hubert. Ometi andis ta meid seekord „üle“ oma sõbrale, kes meid Calangute dr Sudhindra „imekliinikusse“ massaaži sõidutas. Hubert pidi ise kusagile mujale sõitma. Olgu siis nii. Meile oli tähtis õigeks ajaks kohale jõuda. Väike ärevus oli rinnus ka, sest olime ühelt ja teiselt massaaži toimumise kohta ka põgusalt juba kuulnud (ainustki riidetükki selga ei jäeta, massaaži teevad korraga 2 inimest...). Igatahes ootas meid ees ca pooleteisetunnine protseduur. Teistkordselt dr. Sudhindra kliiniku juurde jõudes tundus kliinik juba asisem, suutsin märgata, et nn. registraatoriruumi seinte ääres on ravimitega kapid (nagu päris apteegis kohe!) ja kõik tundus kuidagi puhtam (inimene kohaneb tõesti kõigega!) Loomulikult oli seal ees rida eesti naisi, kes tulid kas massaažist või ootasid arsti jutule pääsemist. Üks rääkis vaimustunult, kuidas ta eelmisel aastal siinsamas oma protseduure võttis, ravimeid kaasa sai ja end nüüd taas turgutama oli tulnud. Temalt kuulsime, et tohter oli aasta eest tema kirjelduse järgi julgenud soovitada ravimeid ka ta seljahädades olevale abikaasale ja ime küll, aga hädad on tänaseks unustatud. Kõige tähtsam selliste asjade puhul on vist ikkagi asjasse uskuda....
Meid paluti mõlemat mööda kitsast keerdtreppi teisele korrusele minna. Seal ootas meid ees väga lakoonilise sisustusega kerge vaheseinaga eraldatud 2 massaažiruumi, ühte sisenesin mina, teise Aap. Keset ruumi oli üsna lai massaažilaud (umbes poolteist-kaks korda laiem kui meile Eestis tavapärane), peatsis plastmassist liud või vaagen, mille põhjas oli kummaline väike auk (justkui nagu sinna koguneda võiva vee ärajuhtimiseks). Laulae oli üle visatud ehtne linataoline narmendav palakas, mis kogu lauda ei katnudki (jala labade osani lina ei ulatunud, samuti ka selle kummalise plastmassist esemeni). Riided tuli riputada seinal oleva konksu otsa ja ära tuli tõesti võtta kõik. Õnneks toimetasid meie ümber samasoolised hindud. Ronisin siis lõpuks kerget ebameeldivustunnet maha surudes lauale ja jäin ootama, mis saab edasi. Edasi toimus kõik väga professionaalselt. Mind määriti korralikult õliga kokku, et mitte öelda valati õliga üle, misjärel hõõruti tihedate piki- ja põikikeha ning ringikujuliste massaažiliigutustega õli kehasse. Seejärel keerasin end ringi ja kõik kordus seljapoolsel küljel. Õli muudkui lisati kausikesest juurde. Kehaga lõpuks ühele poole jõudnud, võeti ette nägu. Millegi õlitaolise vedelikuga hõõruti ka see korralikult sisse ja siis pandi mind toolile istuma ning ette võeti pea. Midagi tilgutati juustesse ja masseeriti korralikult peanaha sisse. Pärast ca tunnist protseduuri olin ilmselt piisavalt ülist läbi immutatud ja seejärel viidi mind eesruumis olevasse nn. aurukapslisse. See oli selline kummaline plastmassist kapp, mille uks tõmmati lahti ja mina pidin sinna sisse istuma. Põhjapoolt immitses sooja auru. Uks pandi kinni, õnneks jäi minu pea kapist välja, sest muidu poleks ma seda kuumust suutnud taluda . Nõnda siis aurutati mind korralikult läbi (nagu sprott õlis!) ja ca 10 minuti pärast võeti kapist uuesti välja ja viidi tagasi massaažilauale. Seekord pidin oma pea sättima selle kummalise plastaluse peale, laest tõmmati alla mingi kett, selle otsa riputatid metallist anum, anuma alumine osa oli veidi koonuse kujuline ja kuulda oli kuuma õli praksumist.... No mis ma arvata oskasin, loota ehk, et mind nüüd kuuma õlisse ei pisteta. Tegelikult läks aga nii, et soojendatud õli kallati sellesse metallnõusse, minu silmad kaeti vatitupsudega ja ülinõud hakati minu lauba piires vasakult paremale kiigutama, samal ajal voolas sealt nirena üli üle minu lauba juustesse ning sealt siis omakorda ilmselt läbi plastaluse põhjas oleva augu uuesti mingisse kogumisnõusse. Ja nii kestis see oma paarkümmend minutit. Sooja õli lisati lausa mitu korda. Lõpuks oli protseduur läbi, anum kadus ei tea kuhu ja minu silmadelt võeti ära ka vatitopsid. 2 naist väänasid minu lühikestest juustest sirinal välja õli. Ikka täitsa kala tunne oli. Siis tõsteti mind püsti (muide, kuhu ka jalga või kätt ei pannud, kõik oli erakordselt libe!) ja nühiti paari riidelapiga eest-tagant üle, ilmselt oli eesmärgiks liigsest õlist vabanemine, aga ega see eriti ei õnnestunud. Ja lubati end riidesse panna. Sellise läbi-õlitunud-keha-juuste-ja-riietega ma massaažist ka lahkusin. Aabi protseduur oli peaaegu sama, v.a. lauba õlitamine, mistõttu tema juuksed nägid enam-vähem normaalsed välja. Kuid aurukapis istus temagi pärast seda kui 2 meest olid teda korralikult sisse õlitanud. 2- inimese poolteisetunnise massaaži maksumus kokku 3000 ruupiat (a 1500), meie rahas 750 krooni.
Tagasi hotelli sõitsime taas taksoga (meie hotell on Calangutest ca 7 km kaugusel Fort Aguada Village lähedal). Taksosõidu nipiks on see, et hinda enam ei kauplegi, istume peale, ütleme, kuhu sõita ja kohale jõudes maksab Aap juhile hinna, mida ise õigeks peab (õige hind on Antti hinnangul 100-150 ruupiat ehk 25-40 krooni). Seni on toiminud. Samas, mõne parema takso on Aap aga ka “üle maksnud“, ikka vabatahtlikult. Kui kipud hindu Eesti hindadega võrdlema, siis tundub kuidagi piinlikult odav olema.... Poolel teel tegime peatuse Newtoni ostukeskuses (seekord selles õiges), et osta hotelli kaasa natuke söögipoolist ja mahla. Tegemist oli meie mõistes korraliku marketiga, kus oli saada kõiki vajalikke toiduaineid (saia, juustu, võid, mahla, õlut...). Sõimegi hotellis oma toas ja paari tunni möödudes tohtis minna ka juba õlist pead pesema. Õhtusöögiks jalutasime uuesti külasse, seadsime eesmärgiks üles leida Antti poolt soovitatud söögikoht Stone House restoran, kus laupäeviti pidada hea elav muusika olema. Leidsime söögikoha suurema vaevata üles. Tundus, et tegemist on turistide hulgas populaarse kohaga, sest vabu kohti väga palju polnud ja suuremalt jaolt olid külalised Euroopa päritolu. Toit maitses hästi, kuid teenindus oli aeglane ja kaootiline. Arvet pidime lahkudes mitu korda küsima, enne kui see meile toodi. Selle õhtu elavaks muusikaks oli esineja kohalike hulgas hästi populaarsel kitarritaolisel instrumendil (pikem kael ja väiksem kõlakast). Järgmisel päeval kui Tiidule meie muusikaelamust vahendasin, sattus ta sellest väga vaimustusse, ja ütles, et ta tahab seda instrumenti ilmtingimata ka kuulata...... Hotelli tagasi sõitsime taas taksoga.
Pühapäev, 22. veebruar
Otsustasime kohe hommikul, et täna naudime päikest ja vett. Suundusime kohe peale hommikusööki raamatute ja päikeskreemidega basseini juurde, kuhu plaanisime jääda kogu päevaks. Lõuna paiku liitusid meiega ka Reeli ja Tiit, kes tulid vaatama, kuidas meie hotell välja näeb ja mismoodi me siin teistest eraldatuna end tunneme. Tegime üheskoos toas kerged võileivad ja nautisime kogu ülejäänud päeva ühiselt päikest, mere- ja basseinivett ning mõnusat seltskonda. Õhtust sõime taas meie külas, seekord uuesti The Curry Houses, kus olime Aabiga juba ka reede õhtul söönud. Kelnerid tervitasid meid nagu tõelisi vanu tuttavaid ja rõõmustasid, et meid nüüd juba 4 oli. Selgus, et selles söögikohas on ennegi eestlasi söömas käinud ja kogunisti olevat välja kujunenud paar püsiklienti, kes siin viimastel aastatel ikka ja jälle puhanud on. Enne kui Reeli-Tiidu takso peale panime ja nad tagasi Calangutesse saatsime, astusime läbi Stone Housest, sest Tiit pidi kindlasti teada saama, kus ja millal saaks soovitud muusikat kuulata. Boss helistas veidi siia-sinna ja selgus, et juba esmaspäeva õhtul on samas külas küll ühes teises söögikohas selleks võimalus olemas. Meel rõõmus, sõitsid Reeli-Tiit oma Braganza ja meie oma Fort Aguada hotelli magama.
Esmaspäev, 23. veebruar
Hommikul selgus, et siinsetel hindudel on mingi suurem usupüha. Ametiasutused ja pangad ei töötanud, küll aga tõõtasid kõik kauplused ja söögikohad, sest turistide raha tuleb ju ometi siia jätta. Aprillist algab siin vihmaperiood (mussoonvihmad), mis kestab pea 4 kuud ja mis peletab siit eemale enamuse turistidest. Uut turistidevoolu on seejärel oodata alles kusagil septembrist-oktoobrist. Seega, turismitööstus pühadest eriti ei hooli ja kõik püüavad ikkagi raha teenida.
Otsustasime Reeli-Tiiduga koos väikese väljasõidu lähedal asuvasse Mapusa linna teha, et käia sealsel turul ja tagasiteel veel kusagil võimalikult privaatses kohas meres ujuda. Sõitsime taksoga Calangutesse ja võtsime seal Reeli-Tiidu hotelli eest ühe enam-vähem normaalse väljanägemisega takso (tagumise istme ees põrandal oli maas vaip!), mille juht osutus tagasihoidlikuks, kuid väga sõbralikuks ja abivalmis meheks. Vähem kui poole tunni möödudes olime keset mapusa linna turgu. Takso jäi meid ootama, sest olime talle juba oma edasistest plaanidest rääkinud. Tegemist oli kõige tavalisema lõunamaa turuga, kus käis äge kauplemine iga kauba osas. Nägiun kurtja vaeva, et lahti saada ühest naisest, kes mind vägisi oma õmblustöötuppa tahtis vedada ja mulle minu silme all mulle sobiliku riidetüki valmis lubas õmmelda. Astusime sisse ühte kingapoodi, kus proovisime jalga kingi (õieti meile prooviti neid jalga) ja kauplesime veidi hindade üle. Lõpuks arvasime, et ostame siis minule paari sandalettide moodi suvekingi, aga kaupmees peaagu vihastas meie peale. Toppis kotti vägisi mõlemad paarid, mida olin proovinud ja muudkui seletas oma hinda, lõpuks siis andis sealt veidi küll alla, aga oli ilmselge, et meile lihtsalt määriti teine paar kaela ja raha vahetas omanikku. Me pole Aabiga kumbki hea tingija ja seepärast meile see ida- või lõunamaa turul käimine eriti ei sobigi. Ja muidugi väikesed kerjuslapsed. Neid on kõik kohad täis ja meile on karmilt soovitatud, nendele üldse mitte tähelepanu pöörata, vältida igasugust silmsidet, aga laps on ikkagi ju laps. Ca tunni aja pärast olime kõik jälle taksos ja auto suundus mere poole. Sõitsime kusagilt üle riisipõldude ja eramajade rajoonis. Jutuajamisest juhiga selgus, et mereäärsed majad on väga kallid, võivad maksta 100-200 tuhat USD, maja kuuks ajaks rendilevõtmise eest tuleks maksta aga umbes 20 tuhat ruupiat. Kaljunuka otsas jäi takso lõpuks pidama ja meie ees laius kena rand, kuid enne tuli mäest alla laskuda. 10 minutit hiljem olimegi juba rannal, taksojuht ikka koos meiega. Ta polnud siia kanti ammu sattunud ja ütles, et veel vaid mõni aasta tagasi polnud seal rannal ainustki puhkajat, nüüd oli seal mitte ainult puhkajaid, vaid ka kohvikuid ja muid toitlustuasutusi tekkinud. Ometi kasutasime võimalust ja suplesime soojas merevees ning kustutasime janu. Ronisime tagasi mäe otsa ja plaanisime küll veel sõita Põhja-Goa pealinna Panaji`sse, et võtta ette üks laevasõit, kuid kuna taksojuht teadis, et laev väljub alles poole seitsme ajal õhtul, loobusime sellest mõttest ning suundusime koju, et õhtul meie küla restoranis ühiselt Tiidu soovitud muusikat kuulates õhtust süüa. Leppisime kokku kohtuda 19.30 Villa Kingfisher ees, sest restoran (mille täpset asukohta ka meie ei teadnud) pidi sasuma villa vasta üle tee. Kingfisher on siin tuntud firma, kes toodab õlut ja muid jooke. Tema reklaami on täis praktiliselt kõik kohad.
Pärast kosutavat mõnetunnist puhkust asutasime end Aabiga jalgsi meie hotellist kokkulepitud kohta minema, samal ajal pidid Reeli ja Tiit oma hotellist startima taksoga. Jõudisme siiski enne neid ja asusime söögikohta otsima. Selgus, et see on peateest mõnevõrra kõrval (orienteerusime teeäärse viida järgi), läksime mööda pimedat tänavat edasi, vastu jalutas loomulikult üksik lehm. Veidi maad eemal põletas keegi prahti, vänge hais lõi ninna. Ja siis täiesti ootamatult kerkis majade vahelt välja ilus aed koos selles oleva toitlustuskohaga. Astusime sisse, panime igaks juhuks laua kinni ja suundusime tagasi tee äärde, et nüüd juba koos teistega tagasi tulla. Oodata tuli aga veel üsna kaua, sest seoses pidustustega oli liikluses kergeid takistusi. Ka kelner, kelle juures laua broneerisime, tuli suure tee äärde, et koos meiega meie sõpru oodata. (pigem, et olla kindel, et me ikka tagasi läheme). Lõpuks siis saabus takso, kuid sealt ei astunud välja mitte need inimesed, keda me ootasime, küll aga teised eestlased. Selgus, et neid tuleb kohe mitu taksotäit ja kusagil on siis ka Reeli-Tiit. Nii oligi. Restorani kogunes kokku 16 eestlast, kes nautisid rohkem või vähem muusikat ja vahetasid õhtusöögi kõrvale oma senise puhkuse kogemusi. Meie Aabiga lahkusime lõpuks esimestena, teised jäid veel veidikeseks. Tagasiteel astusime veel korraks läbi meie hotelli teeotsas toimuvalt laadalt, mis seoses pühaga kolme päeva jooksul aset leiab. Olime sealsete uudistajate hulgas vist küll ainsad heleda nahaga inimesed, kõik ülejäänud tundusid olevat hindud. Tegemist oli meie mõistes laadaga, kus müüdi nii toiduaineid, kui nips- ja mänguasju, kus sai märki lasta ja kus vilkusid muidu tuled. Ei midagi erilist. Suundusime koju.
Teisipäev, 24. veebruar
Päikese ja vee päev. Suundusoime taas peale hommikueinet meie basseini juurde, et lugeda, nautida päikest ja mõnuleda vees. Hommik oli kergelt sudune ja päike oli nagu peidus, mõne tunni möödudes sai päike oma jõu ikkagi kätte ja olime kuni lõunani basseini juures. Rätikuid jagav ja ujumist jälgiv instruktor tunneb meid nüüd juba klaugelt ära ja tervitab hommikuti väga sõbralikult. Ütleb, et on meile ikka meie igapäevaseid toole ja varju hoidnud, no tore kuulda muidugi, et keegi meist (või meie poolt pakutavast tipist) nii väga hoolib. Kui senini on basseini ääres ikka ka soomlasi näha-kuulda olnud, siis eile ja täna pole enam ühtegi. Ilmselt on nende reis koju tagasi läinud ja uusi pole siia hotelli tulnud. Olime basseini ääres ca üheni, siis sõime toas paar võileiba ja asusime taas taksoga teele massaaži. Täna oli meil mõlemal teist korda massaaž. Info kohaselt tuleb massaaži alati võtta kas 3 või 5 korda, mitte kuinagi 2 või 4 korda. Püüame seda siis ka järgida. Täpselt poole neljaks jõudsime jälle „kliinikusse“ ja kordus peaaegu sama protseduur, mis esimeselgi korral. Seekord olin mina ainult selles ruumi osas, kus Aap oli olnud eelmine kord ja vastupidi. Minu üllatuseks seekord minu nägu sisse ei õlitatudki, määriti mingi kreemiga ja tehti massaaž näole nii, et istusin toolil. Pähe ei kallatud ka enam nii palju õli, seda vaid tilgutati pudelist keset pealage ja hõõruti põhjalikult peanaha sisse. Juuksed olid aga ikkagi täiesti püsti, nii et panin ära tulles taksosse istumise ajaks nokkmütsi pähe. Taas 3000 ruupiat. Täna ostsime välja veel ka dr Sudhindra poolt meile kirjutatud rohud (ikka sealtsamast kliinikust), kummalegi pooleaastane kogus, kokku 9300 ruupiat = 2325 krooni. Läks trumm, mingu pulgad ka!
Tänase massaaži järel tunnen mina end kuidagi eriti reipana ja üldse on tunne, nagu hakkakski lõputu Eestimaa talvekaamos kusagile maha jääma. Tunnen end juba värskema ja puhanumana.
Töö peale ei taha aga endiselt veel mõelda.
Saturday, February 21, 2009
Väljasõit Lõuna-Goasse
Neljapäev, 19. veebruar
Äratus 6.10. Kiired tavapärased hommikused toimingud, paar juustusaia, kohv-tee (hotellis pakutakse hommikusööki alles 7.30-st) ja ruttu reisikott kokku. Ees ootab kahepäevane väljasõit läbi lõuna-Goa külade paradiisiranda, seal kohalike etteaste laulude-tantsudega ja öö India telgis mererannal. Lõhnab väikese võimaliku seikluse järele? Põhjamaa inimese reiskotis peaks siin alati kaasas olema päikesekreemid (nii kaitsev kui nahka rahustav), vesi, peakate ja salvrätikud (või pabertaskurätikud – mitmeks otstarbeks). Kuna meie reis meid dzhunglisse ei viinud, jätsin mina jalga plätud (et õhk jalagadele ligi pääseks), Aap eelistas siiski tossusid ja sokke (!!). No ja muidugi ujumisriided ja rannarätikud. 6.50 ootas alati naeratav Antti meid juba bussiga (ca 25 kohta, roolis kõhetu tume kohalik) hotelli ukse ees. Olime esimesed, sest meie hotell asub võrreldes teistega keskusest eemal. Enamik inimesi on majutatud erinevatesse Calangute linnakese majutuspaikadesse, meie oleme neist ca 7 km kaugusel üsna privaatses mereäärses hotellis. Meilt lähima külani (Fort Aguada Village) on ca 1-2 km (sinna olime ühel päeval ka jalgsi teel, kuid teadmata käidava tee pikkust, tulime liiga vara tagasi), iga kord kui taksoga Calangutesse sõidame, läheme sellest külakesest ka läbi. Esimestel parimad võimalused, otsustasime kohe mõlema rea esimesed kohad endale ja Reelile-Tiidule ära broneerida ja asusime rõõmsalt Calangute poole teele, et ülejäänud reisiseltskond ka peale võtta. Hommikune liiklus on mõnevõrra rahulikum, sellisel kellaajal oleks vist julgust endalgi rendirolleriga (1 ööpäev 200 ruupiat + bensiin, 1l = 1 dollar, võimalik läbida 48-50 km) ringi liikuda. Reisiseltskonda sai lõpuks kokku 21 inimest. Lõpuks sellepärast, et olime juba poolel teel Põhja-Goa pealinna Panaji (loe: Pandžim) poole, kui selgus, et osa inimesi (4 vene keelt kõnelevat inimest) oli kuidagimoodi maha jäänud. Antti tunnistas, et tema viga ja otsustas meid esimese kõne alla tuleva kohviku (meie mõistes einelaud) juures maha panna ja siis bussiga uuesti puuduvale seltskonnale järele minna. Veidi mõelnud-helistanud, sündis uus otsus, mis oli meile kõigile ikkagi parim aja kokkuhoiu mõttes. Puuduv seltskond võttis takso ja bussi- ning taksojuhi omavahelise telefonivestluse tulemusen, saabus puuduv seltskond õige pea meie Panaji äärelinna peatuspaika. Nüüdsest oli Antti väga hoolas peade lugeja iga peatuse järel. Kamp koos, jätkasime reisi Lõuna-Goa pealinna Margao (siin on turg, kus meelsasti teevad oste ka kohalikud ja kuhu turistid veel väga sageli ei satu, seetõttu olevat ka hinnad märksa paremad) suunas. Loodus hakkas muutuma lopsakamaks, lisaks palmisaludele muud laialehelised puud, bengali (?) viigipuud, cashew`d (loe: käšud – puud, mille pirnikujulisest viljast valmistatakse fenit, kohalikku puskarit) ikka rohkem ja rohkem oli näha riisipõlde, teedel ikka pühvlid, lehmad, koerad, aga juhtus olema ka ahvipoisse. Lehmade kohta on lugeda TravelIn´i infokaustast: „Lehm on siin püha loom, kes on piimaandjana ideaalne elu kandja, Indias väga austatud lõputu ja kõige aluseks oleva Suure Ema-jumalanna leebe inkarnatsioon. Lehma kiiluvees naudib püha puutumatust aga ka tema mees – sõnn. Pühad ja puutumatud on aga ka valged pühvlid. Valge pühvel Nandu oli Šiva veoloom ja kaitsja ja sellena on tal hindudele eriline tähtsus“.
Ca pooleteisetunnise bussisõidu järel (muide mootorid on bussidel väga väikesed ja nõrgad ja reisijate uks lükatakse lahti kätega ja avaneb nagu voldikuks, sõidu ajal pannakse sissepoole külge ukse ja trepiastme vahele metallpulk, tagamaks, et uks sõidu ajal lahti ei vajuks, sest teed on viletsad ja kitsad, kuid konditsioneer oli meie bussil täiesti olemas) jõuame Lõuna-Goa pealinna Margaosse, kus teeme väikese kohvijoomise ja tualetipausi ühes väga vanas kohvikus, mille külastajteks on sellel hetkel 100% heledad turistid. Teenindajad on küll väheke aeglased (Tiit saab oma õlle kohe, mina oma tee, mis maitseb nagu kakao ja šokolaadikoogi pärast teist meeldetuletust, Aap ja Reeli oma joogid alles pärast mitmendat küsimist), kuid kõik siiski tuuakse. Tualeti külastamine on paras ehmatus, aga selleks olime ju ka häälestunud. Vesi on selles tualetis aga täiesti olemas, saab isegi käsi pesta (kui julged kraani käega puudutada). Et tagasiteel järgmisel päeval lubatakse meile Margaos pikemat peatust (et turul käia), kiirustame kõik uuesti bussi ja tõsisem tutvumine Lõuna-Goaga võib alata.
Umbes veerandtunnise sõidu järel keerasime suuremalt teelt kõrvale, et külastada Chinchinimi külas lubjavalmistamise tehast mis kohale jõudes osutus väikeseks kuurikeseks, kus töötas kokku 6 inimest. Protsess käis umbes nii, et austrikarbid olid pihustatud väikesteks tükkideks, tekkinud pudi oli kuhjatud väikeseks hunnikuks, millele hakati lisama vähehaaval vett, samal ajal segati kuhi korralikult roobiga läbi. Veidi aja möödudes hakkas kuhjast eralduma auru (keemiline protsess kuhjas oli täies hoos!) ja merkarbipudrust sai valge lubjahunnik meie kõigi silme all. Lupja kasutatakse vanade hoonete seinte valgendamiseks. Kogu töö käib käsitsi, mingeid masinadi silma ei hakanud. Keskmine töötasu sellise töö eest on 3000 ruupiat kuus, selle summa pealt makse ei maksta, sest ta jääb siinses mõistes miinimumpalga piiresse. (samasuguse summa kulutame 2 päeva hiljem oma ayurveda massaaži eest makstes!)
Kõik pead bussis uuesti üle loetud, jätkame sõitu, et vaadata, kuidas kookospalmi tüve ümbert saadavast kiust tehakse nööri. Taas liigume bussiga kitsaid külateid pidi, meie mõistes kruusatee näol on tegemist punase pinnase ja kergelt kivise maastikuga. Kusagil mingite aedade vahel jääb buss seisma, astume aeda, mis on täis prahti ja muidu ka täiesti ligadi logadi. Ometi on siin veel üks piiratud ala ja meie üllatus on suur, sest selles piiratud alas kasvavad kõige ehtsamad sibulad, kenad pikad rohelised varred peal. See, et sibulaaiani jõudmiseks tuleb kuivanud „lehmakookide“ vahel endale teed rajada, ei häiri meist küll enam kedagi. „Lehmakooke“ korjatakse siin kokku, virnastatakse ja kasutatakse tule tegemisel nagu hagu. Sellesama aia tagaosas on üks katusealune, mille kolmes küljes on olemas ka seinad ja mille ees vedeleb hunnik kookospalmi tüvelt korjatud palmikiudu. Siin toimubki kookosnööri tootmine. Põhimõte on sama nagu heidest lõnga ketramine, ainult et siin käib kõik 2 naise käte vahel – üks hoiab nööri algusjuppi enda käes, millele hakkab teine keerutades juurde lisama kookoskiudu, samal ajal liigub ta ise selg ees hoone teise otsa poole, nii lihtsalt see nöör valmibki. Sellisest nöörist valmistatakse ka meie kaubandusvõrgus tuntud kookosjalamatte. Vähemalt 2 matti leiab siin eestlaste näol uue omaniku, seejärel on seltskond taas bussis ja teekond läheb edasi portugallaste kaitseehitiste lõunapoolseima kindluse Cabo da Rama juurde (siin asub ka India vanima kirik). Kindlus asub kaljunukil, siin on kunagi asunud ka vangla. Kindlust ümbritseb ühest küljest sügav vallikraav ja mujalt meri. Vallikraavis olevat kunagi vangide valvamise eesmärgil askeldanud krokodillid. Täna jalutasid seal põhjas ringi ikka needsamad pühad loomad ja nosisid rohelisi puuoksi ja põhjas vedelevat prahti. Kuidas nad sinna said või sealt välja peaks pääsema, jäi taipamata. Kiriku ees on kokku 14 risti, mis peaks tähistama Kristuse kannatuste raja erinevaid etappe. Merepoolses küljes oli imeline vaade merele, kusjuures ühes suunas meenutas vaade kangesti Krimmi. Teravama silmanägemisega reisikaaslased avastasid sealtsamast kõrvalt vallikraavis kasvavate ehk oma kolm-nelikümmend meetrit vaateplatvormist allapoole jäävate puude otsast rõõmsasti ringi turnivate ahvide seltskonna.
Buss ootas meid kindluse ees asuva kohaliku söögimaja ukse ees. Loomulikult astusime sealt kõik läbi, sest selgus, et siin on võimalik proovida fenit, kohalikku puskarit, ja huvilistel seda kohvikupidajalt ka kaasa osta. Huvilistel vajalik kaup kaasas jätkus meie sõit Canaguinimi, ehedasse India külasse. Buss peatus palmisalu lähedal. Puude all toimetasid loomulikult jälle pühad loomad, tee ääres liivas magasid kuumusest uimased koerad. Meie keerasime aga vastassuunda, kus oli rohkem laialehelisi puid, aga ka palme. Juba esimese mõnekümne meetri järel oli selge, et tegemist on täiesti eheda külaga, mis elab oma igapäevast looduslähedast elu. Kergete puitseintega elamute kõrval laiusid suured palmiokstest meisterdatud onnid ja väikesed hurtsikud. Küla tänaval askeldas kanaema oma üheainsa tibuga, kusagil valvas kukk, et me liiga lähedale tema territooriumile ei tuleks, ja keset küla asuva tohutu suure kaevu (või veeaugu?) ääres pesid kohalikud naised pesu kõige ehedamal moel, nühkisid pesutükke käsitsi vastu kivi ja ammutasid veeaugust vett nende loputamiseks. Prahti ja sodi olid kõik kohad täis ja kedagi ei paistnud see segavat. Nii mõnegi onni katusel oli näha satelliidi taldrik (!), järelikult on külas mitte ainult elekter, vaid ilmselt ka televiisoreid. Küla keskel nägime kohalikku puskaritööstust (taas oli tegemist väikese onniga, kus oli sees puskariakamisseade), kus valmib kuulus palmiviin feni, mida peetakse Goa vaimu ja väe aluseks. Ühes kanavõrguga piiratud aias istus võrgu taga maas väike umbes pooleteise aastane poiss ja mängis tam-tami trummiga, lapsel olid imeilusad tumepruunid silmad (nagu söetükid) ja ta naeratas võõraid nähes väga armsasti. Sealsamas aianurgas kükitas ilmselt vist lapse isa, igatahes saime temalt loa lapsest pilti teha, tähtis oli ainult pärast display pealt pilti isale ka näidata. Kogu see külaelu ja miljöö jättis väga eheda mulje.
Edasi suundusime Cola ranna (paradiisirand) poole, kuid tegime veel ühe kõrvalepõike ühe üle 80 a vana potimeistri juurde, kus saime ettekujutuse, kuidas savipotte tehakse. Meie silme all vormus saviplönnist korraliku kujuga savinõu. Aja kokkuhoiu mõttes me pottide põletamisprotseduuri vaatama ei jäänud, küll aga oli võimalus endale kas suurem (100 ruupiat) või väikesm pott (50 ruupiat) nähtu mälestuseks kaasa osta. Taadi aias kasvavate feeni puude otsast lubati maitsta pirnikujulist feenit ennast. Kergelt hapuka maitsega kollane või oranž puuvili, mille maitsemise järele jääb suu kergelt paksuks (nagu peale aroonia söömist).
Siit edasi oli meie eesmärk aga meri ja puhkus rannal. Ca 15 minutilise sõidu järel mööda väga kitsast a käänulist teed üle mäenuka (buss mootor tegi väga kummalist häält) jõudsime lõpuks sihile. Parkimisplatsilt suundusime treppe mööda alla inimtühja Cola randa. Mäe küljel palmide vahel ning rannas palmide all laiusid telgid, kus pidime mööda saatma eesoleva öö. Rannas olles avanes meile hingematvalt kaunis vaatepilt. Pole küll Kariibi mere ääres olnud, aga selline tunne tekkis, et just niisugune võiks see vaade ka seal välja näha: ilus liivarand, kaunis vaade merele ja paremale, vasakule ning seljataha jäävale kaunile palmisalule väikesel mäeküljel ja muidugi päike-päike-päike, mida siin paistab küll jätkuvat kõigile ja kogu aeg.
Jagunesime telkidesse, meie telk ( „number K“) asus väikese kalju või kivinuka peal, ukseks punutud matt, ukse ees oma väike terrass lamamistooli ja ukseesise vaibaga!! Rajasthani stiilis sisustatud telgis sees oli tegemist 2 „voodiga“ (tegelikult magamislavats) avara ruumiga, milles oli olemas veel peegliga laud (tualettlaud!), tool ja massiivne pink asjade panemiseks ning vaip põrandal. Põhiruumist eraldas kookosmatt teist veidi vähem avarat ruumi, mis oli kujundatud pesemisruumiks: nurgas toru, mille otsas oli dušisõel (seega oli loodud võimalus duši all käia), korralik kraanikauss koos selle külge kinnitatud peegliga ja paremal pool nurgas veel tualettpott, veega. Ja vesi tuli tõepoolest ka igast kraanist kui seda keerasin. Lisaks olid kõik telgid varustatud ka elektriga! Tõeline mugavus mere ääres, paremat siin tahta oleks juba liiast olnud.
Seadsime end oma uhkes „villas“ sisse ja suundusime ühisele lõunasöögile, mille olid meie jaoks valmistanud väikese merekohviku pidajad siinsamas telklaagri servas. Buffee lauas oli valida rohkem või vähem indiapärast toitu, mina eelistasin nuudleid kanalihaga, mingit rohelist salatit (kõik salati komponendid lõigatakse siin imeväikesteks tükkideks), magustoiduks arbuusitükke.
Ja siis valgus meie reisiseltskond laiali piki randa, kes kuhu, et nautida seda, milleks siia sai tuldud. Laine oli meres parasjagu kõrge ja paraku vette minnes selgus, et vees on peidus hulgaliselt suuremaid või väiksemaid üsna ohtlikke kivisid. Tuli olla väga ettevaatlik, et tugev laine sind vastu kivi ei paiskaks, lisaks läks meri väga järsku ka sügavaks. Antti soovitas minna piki randa edasi, sest paarisaja meetri kaugusel olevat väike maheveejärveke mere kaldal. Ja nii oligi. See oli täielik paradiis, mis sest, et selle järve kaldal leidus veel teisigi puhkajaid. Keegi ei lasknud end sellest segada, kõik nautisid puhkust täiel rinnal. Tagasiteel telkide juurde vaatas keegi nagu kogemata üles mäeharja poole ja uskumatu küll, kuid sealt ülevalt jälgisid meie tegemisi terve seltskond suuremaid ja väiksemaid .... ahve! Ometi ei lasknud nad end meie kohalolekust häirida ja toimetasid oma igapäevaseid tegemisi ning valmistusid vist saabuvat päikeseloojangut nautima.
Enne õhtusööki kui väljas oli juba läinud pimedaks ja puude külge veetud elektrilambid põlema olid pandud, nautisime kohalike kaunitaride rahvustantse (tantsud pulkadega, paeltega köie punumine, põlevad küünlad pea peal) ja muusikat (tam-tamid). Pärast õhtusööki tehti veel lõket, aga meie olime päevasündmustest nii väsinud, et otsustasime magama minna. Pelgasin pisut küll seda, et äkki on hommikul ärgates või mis veelgi hullem, öösel ärgates, mõni kole elukas telki pugenud, aga õnneks seda ei juhtunud.
Reede, 20. veebruar
Peale hommikusööki sõitsime 4 naisega kohalike kalurite paadiga merele et delfiine näha ja neid pildistada, kuid tunnise lainetes loksumise eesmärk jäi seekord saavutamata, delfiinid olid endale sellel hommikul ilmselt teise ranna valinud.
Saime aega paradiisirannal olla kuni kella üheni ja just siis kui meie lahkusime, saabus kohale uus samasugune seltskond, tuiristide magnet siis ikkagi.
Pakkisime end uuesti bussi ja logistasime sellega tagasi Margaosse, et käia ära sealsel turul. Paraku sattusime sinna sellisel ajal, kus paljud kaupmehed pidasid hoopiski siestat ja kogu turu tegevusest ja mahust õiget ettekujutust ei saanudki. Uudistasime veel keset linna asuvat väga värvidekirevat linnaparki, tulime vastu mingit tumedate noormeeste palvele ja lubasime end nendega koos pildile jäädvustada. Pooleteise tunni pärast istus aga kogu seltskond taas bussis ja asusime tagasiteele Põhja-Goasse. Kusagil teeäärses parklas tegime peatuse, et huvilised saaksid kaasa osta kookospähkleid ja lasta neid endale ka avada. Maitsesisme kookospiima (õrna maitsega valge vedelik) ja proovisime ka pähkli seest valget vilja – minule ei maitsenud kohe üldse mitte.
Tagasi hotelli jõudsime ca kella kuueks õhtul, väsinud, aga rahul nähtu-kogetuga.
Mõnetunnise puhkamise järel võtsime Aabiga veel ette jalgsi retke meie külla, et seal mõnes söögikohas kerge õhtueine süüa. Seekord olime järjekindlamad ja vaid 15 minutilise tempoka kõnni järel olime taas täiesti elu keskel. Pisut tuuritamist küla vahel, veidi pakutavate kaupade tõrjumist ja otsustasime süüa kohas, kus kostis veidi ka muusikat (mitte kohalik muusika). Toit oli maitsev ja kordades odavam kui hotelli restoranis. Lahkudes jättis restorani omanik meiega lausa kättpidi head aega ja palus kindlasti uuesti läbi astuda. Küllap me seda ka eeloleva nädala jooksul veel ka teeme.
Tagasiteel hotelli torkas silma, et majade vahele väikesele tühermaale oli keegi teinud väikese lõkke, kuid lõkke ümber ei olnud mitte inimesed, vaid lehmad!
Äratus 6.10. Kiired tavapärased hommikused toimingud, paar juustusaia, kohv-tee (hotellis pakutakse hommikusööki alles 7.30-st) ja ruttu reisikott kokku. Ees ootab kahepäevane väljasõit läbi lõuna-Goa külade paradiisiranda, seal kohalike etteaste laulude-tantsudega ja öö India telgis mererannal. Lõhnab väikese võimaliku seikluse järele? Põhjamaa inimese reiskotis peaks siin alati kaasas olema päikesekreemid (nii kaitsev kui nahka rahustav), vesi, peakate ja salvrätikud (või pabertaskurätikud – mitmeks otstarbeks). Kuna meie reis meid dzhunglisse ei viinud, jätsin mina jalga plätud (et õhk jalagadele ligi pääseks), Aap eelistas siiski tossusid ja sokke (!!). No ja muidugi ujumisriided ja rannarätikud. 6.50 ootas alati naeratav Antti meid juba bussiga (ca 25 kohta, roolis kõhetu tume kohalik) hotelli ukse ees. Olime esimesed, sest meie hotell asub võrreldes teistega keskusest eemal. Enamik inimesi on majutatud erinevatesse Calangute linnakese majutuspaikadesse, meie oleme neist ca 7 km kaugusel üsna privaatses mereäärses hotellis. Meilt lähima külani (Fort Aguada Village) on ca 1-2 km (sinna olime ühel päeval ka jalgsi teel, kuid teadmata käidava tee pikkust, tulime liiga vara tagasi), iga kord kui taksoga Calangutesse sõidame, läheme sellest külakesest ka läbi. Esimestel parimad võimalused, otsustasime kohe mõlema rea esimesed kohad endale ja Reelile-Tiidule ära broneerida ja asusime rõõmsalt Calangute poole teele, et ülejäänud reisiseltskond ka peale võtta. Hommikune liiklus on mõnevõrra rahulikum, sellisel kellaajal oleks vist julgust endalgi rendirolleriga (1 ööpäev 200 ruupiat + bensiin, 1l = 1 dollar, võimalik läbida 48-50 km) ringi liikuda. Reisiseltskonda sai lõpuks kokku 21 inimest. Lõpuks sellepärast, et olime juba poolel teel Põhja-Goa pealinna Panaji (loe: Pandžim) poole, kui selgus, et osa inimesi (4 vene keelt kõnelevat inimest) oli kuidagimoodi maha jäänud. Antti tunnistas, et tema viga ja otsustas meid esimese kõne alla tuleva kohviku (meie mõistes einelaud) juures maha panna ja siis bussiga uuesti puuduvale seltskonnale järele minna. Veidi mõelnud-helistanud, sündis uus otsus, mis oli meile kõigile ikkagi parim aja kokkuhoiu mõttes. Puuduv seltskond võttis takso ja bussi- ning taksojuhi omavahelise telefonivestluse tulemusen, saabus puuduv seltskond õige pea meie Panaji äärelinna peatuspaika. Nüüdsest oli Antti väga hoolas peade lugeja iga peatuse järel. Kamp koos, jätkasime reisi Lõuna-Goa pealinna Margao (siin on turg, kus meelsasti teevad oste ka kohalikud ja kuhu turistid veel väga sageli ei satu, seetõttu olevat ka hinnad märksa paremad) suunas. Loodus hakkas muutuma lopsakamaks, lisaks palmisaludele muud laialehelised puud, bengali (?) viigipuud, cashew`d (loe: käšud – puud, mille pirnikujulisest viljast valmistatakse fenit, kohalikku puskarit) ikka rohkem ja rohkem oli näha riisipõlde, teedel ikka pühvlid, lehmad, koerad, aga juhtus olema ka ahvipoisse. Lehmade kohta on lugeda TravelIn´i infokaustast: „Lehm on siin püha loom, kes on piimaandjana ideaalne elu kandja, Indias väga austatud lõputu ja kõige aluseks oleva Suure Ema-jumalanna leebe inkarnatsioon. Lehma kiiluvees naudib püha puutumatust aga ka tema mees – sõnn. Pühad ja puutumatud on aga ka valged pühvlid. Valge pühvel Nandu oli Šiva veoloom ja kaitsja ja sellena on tal hindudele eriline tähtsus“.
Ca pooleteisetunnise bussisõidu järel (muide mootorid on bussidel väga väikesed ja nõrgad ja reisijate uks lükatakse lahti kätega ja avaneb nagu voldikuks, sõidu ajal pannakse sissepoole külge ukse ja trepiastme vahele metallpulk, tagamaks, et uks sõidu ajal lahti ei vajuks, sest teed on viletsad ja kitsad, kuid konditsioneer oli meie bussil täiesti olemas) jõuame Lõuna-Goa pealinna Margaosse, kus teeme väikese kohvijoomise ja tualetipausi ühes väga vanas kohvikus, mille külastajteks on sellel hetkel 100% heledad turistid. Teenindajad on küll väheke aeglased (Tiit saab oma õlle kohe, mina oma tee, mis maitseb nagu kakao ja šokolaadikoogi pärast teist meeldetuletust, Aap ja Reeli oma joogid alles pärast mitmendat küsimist), kuid kõik siiski tuuakse. Tualeti külastamine on paras ehmatus, aga selleks olime ju ka häälestunud. Vesi on selles tualetis aga täiesti olemas, saab isegi käsi pesta (kui julged kraani käega puudutada). Et tagasiteel järgmisel päeval lubatakse meile Margaos pikemat peatust (et turul käia), kiirustame kõik uuesti bussi ja tõsisem tutvumine Lõuna-Goaga võib alata.
Umbes veerandtunnise sõidu järel keerasime suuremalt teelt kõrvale, et külastada Chinchinimi külas lubjavalmistamise tehast mis kohale jõudes osutus väikeseks kuurikeseks, kus töötas kokku 6 inimest. Protsess käis umbes nii, et austrikarbid olid pihustatud väikesteks tükkideks, tekkinud pudi oli kuhjatud väikeseks hunnikuks, millele hakati lisama vähehaaval vett, samal ajal segati kuhi korralikult roobiga läbi. Veidi aja möödudes hakkas kuhjast eralduma auru (keemiline protsess kuhjas oli täies hoos!) ja merkarbipudrust sai valge lubjahunnik meie kõigi silme all. Lupja kasutatakse vanade hoonete seinte valgendamiseks. Kogu töö käib käsitsi, mingeid masinadi silma ei hakanud. Keskmine töötasu sellise töö eest on 3000 ruupiat kuus, selle summa pealt makse ei maksta, sest ta jääb siinses mõistes miinimumpalga piiresse. (samasuguse summa kulutame 2 päeva hiljem oma ayurveda massaaži eest makstes!)
Kõik pead bussis uuesti üle loetud, jätkame sõitu, et vaadata, kuidas kookospalmi tüve ümbert saadavast kiust tehakse nööri. Taas liigume bussiga kitsaid külateid pidi, meie mõistes kruusatee näol on tegemist punase pinnase ja kergelt kivise maastikuga. Kusagil mingite aedade vahel jääb buss seisma, astume aeda, mis on täis prahti ja muidu ka täiesti ligadi logadi. Ometi on siin veel üks piiratud ala ja meie üllatus on suur, sest selles piiratud alas kasvavad kõige ehtsamad sibulad, kenad pikad rohelised varred peal. See, et sibulaaiani jõudmiseks tuleb kuivanud „lehmakookide“ vahel endale teed rajada, ei häiri meist küll enam kedagi. „Lehmakooke“ korjatakse siin kokku, virnastatakse ja kasutatakse tule tegemisel nagu hagu. Sellesama aia tagaosas on üks katusealune, mille kolmes küljes on olemas ka seinad ja mille ees vedeleb hunnik kookospalmi tüvelt korjatud palmikiudu. Siin toimubki kookosnööri tootmine. Põhimõte on sama nagu heidest lõnga ketramine, ainult et siin käib kõik 2 naise käte vahel – üks hoiab nööri algusjuppi enda käes, millele hakkab teine keerutades juurde lisama kookoskiudu, samal ajal liigub ta ise selg ees hoone teise otsa poole, nii lihtsalt see nöör valmibki. Sellisest nöörist valmistatakse ka meie kaubandusvõrgus tuntud kookosjalamatte. Vähemalt 2 matti leiab siin eestlaste näol uue omaniku, seejärel on seltskond taas bussis ja teekond läheb edasi portugallaste kaitseehitiste lõunapoolseima kindluse Cabo da Rama juurde (siin asub ka India vanima kirik). Kindlus asub kaljunukil, siin on kunagi asunud ka vangla. Kindlust ümbritseb ühest küljest sügav vallikraav ja mujalt meri. Vallikraavis olevat kunagi vangide valvamise eesmärgil askeldanud krokodillid. Täna jalutasid seal põhjas ringi ikka needsamad pühad loomad ja nosisid rohelisi puuoksi ja põhjas vedelevat prahti. Kuidas nad sinna said või sealt välja peaks pääsema, jäi taipamata. Kiriku ees on kokku 14 risti, mis peaks tähistama Kristuse kannatuste raja erinevaid etappe. Merepoolses küljes oli imeline vaade merele, kusjuures ühes suunas meenutas vaade kangesti Krimmi. Teravama silmanägemisega reisikaaslased avastasid sealtsamast kõrvalt vallikraavis kasvavate ehk oma kolm-nelikümmend meetrit vaateplatvormist allapoole jäävate puude otsast rõõmsasti ringi turnivate ahvide seltskonna.
Buss ootas meid kindluse ees asuva kohaliku söögimaja ukse ees. Loomulikult astusime sealt kõik läbi, sest selgus, et siin on võimalik proovida fenit, kohalikku puskarit, ja huvilistel seda kohvikupidajalt ka kaasa osta. Huvilistel vajalik kaup kaasas jätkus meie sõit Canaguinimi, ehedasse India külasse. Buss peatus palmisalu lähedal. Puude all toimetasid loomulikult jälle pühad loomad, tee ääres liivas magasid kuumusest uimased koerad. Meie keerasime aga vastassuunda, kus oli rohkem laialehelisi puid, aga ka palme. Juba esimese mõnekümne meetri järel oli selge, et tegemist on täiesti eheda külaga, mis elab oma igapäevast looduslähedast elu. Kergete puitseintega elamute kõrval laiusid suured palmiokstest meisterdatud onnid ja väikesed hurtsikud. Küla tänaval askeldas kanaema oma üheainsa tibuga, kusagil valvas kukk, et me liiga lähedale tema territooriumile ei tuleks, ja keset küla asuva tohutu suure kaevu (või veeaugu?) ääres pesid kohalikud naised pesu kõige ehedamal moel, nühkisid pesutükke käsitsi vastu kivi ja ammutasid veeaugust vett nende loputamiseks. Prahti ja sodi olid kõik kohad täis ja kedagi ei paistnud see segavat. Nii mõnegi onni katusel oli näha satelliidi taldrik (!), järelikult on külas mitte ainult elekter, vaid ilmselt ka televiisoreid. Küla keskel nägime kohalikku puskaritööstust (taas oli tegemist väikese onniga, kus oli sees puskariakamisseade), kus valmib kuulus palmiviin feni, mida peetakse Goa vaimu ja väe aluseks. Ühes kanavõrguga piiratud aias istus võrgu taga maas väike umbes pooleteise aastane poiss ja mängis tam-tami trummiga, lapsel olid imeilusad tumepruunid silmad (nagu söetükid) ja ta naeratas võõraid nähes väga armsasti. Sealsamas aianurgas kükitas ilmselt vist lapse isa, igatahes saime temalt loa lapsest pilti teha, tähtis oli ainult pärast display pealt pilti isale ka näidata. Kogu see külaelu ja miljöö jättis väga eheda mulje.
Edasi suundusime Cola ranna (paradiisirand) poole, kuid tegime veel ühe kõrvalepõike ühe üle 80 a vana potimeistri juurde, kus saime ettekujutuse, kuidas savipotte tehakse. Meie silme all vormus saviplönnist korraliku kujuga savinõu. Aja kokkuhoiu mõttes me pottide põletamisprotseduuri vaatama ei jäänud, küll aga oli võimalus endale kas suurem (100 ruupiat) või väikesm pott (50 ruupiat) nähtu mälestuseks kaasa osta. Taadi aias kasvavate feeni puude otsast lubati maitsta pirnikujulist feenit ennast. Kergelt hapuka maitsega kollane või oranž puuvili, mille maitsemise järele jääb suu kergelt paksuks (nagu peale aroonia söömist).
Siit edasi oli meie eesmärk aga meri ja puhkus rannal. Ca 15 minutilise sõidu järel mööda väga kitsast a käänulist teed üle mäenuka (buss mootor tegi väga kummalist häält) jõudsime lõpuks sihile. Parkimisplatsilt suundusime treppe mööda alla inimtühja Cola randa. Mäe küljel palmide vahel ning rannas palmide all laiusid telgid, kus pidime mööda saatma eesoleva öö. Rannas olles avanes meile hingematvalt kaunis vaatepilt. Pole küll Kariibi mere ääres olnud, aga selline tunne tekkis, et just niisugune võiks see vaade ka seal välja näha: ilus liivarand, kaunis vaade merele ja paremale, vasakule ning seljataha jäävale kaunile palmisalule väikesel mäeküljel ja muidugi päike-päike-päike, mida siin paistab küll jätkuvat kõigile ja kogu aeg.
Jagunesime telkidesse, meie telk ( „number K“) asus väikese kalju või kivinuka peal, ukseks punutud matt, ukse ees oma väike terrass lamamistooli ja ukseesise vaibaga!! Rajasthani stiilis sisustatud telgis sees oli tegemist 2 „voodiga“ (tegelikult magamislavats) avara ruumiga, milles oli olemas veel peegliga laud (tualettlaud!), tool ja massiivne pink asjade panemiseks ning vaip põrandal. Põhiruumist eraldas kookosmatt teist veidi vähem avarat ruumi, mis oli kujundatud pesemisruumiks: nurgas toru, mille otsas oli dušisõel (seega oli loodud võimalus duši all käia), korralik kraanikauss koos selle külge kinnitatud peegliga ja paremal pool nurgas veel tualettpott, veega. Ja vesi tuli tõepoolest ka igast kraanist kui seda keerasin. Lisaks olid kõik telgid varustatud ka elektriga! Tõeline mugavus mere ääres, paremat siin tahta oleks juba liiast olnud.
Seadsime end oma uhkes „villas“ sisse ja suundusime ühisele lõunasöögile, mille olid meie jaoks valmistanud väikese merekohviku pidajad siinsamas telklaagri servas. Buffee lauas oli valida rohkem või vähem indiapärast toitu, mina eelistasin nuudleid kanalihaga, mingit rohelist salatit (kõik salati komponendid lõigatakse siin imeväikesteks tükkideks), magustoiduks arbuusitükke.
Ja siis valgus meie reisiseltskond laiali piki randa, kes kuhu, et nautida seda, milleks siia sai tuldud. Laine oli meres parasjagu kõrge ja paraku vette minnes selgus, et vees on peidus hulgaliselt suuremaid või väiksemaid üsna ohtlikke kivisid. Tuli olla väga ettevaatlik, et tugev laine sind vastu kivi ei paiskaks, lisaks läks meri väga järsku ka sügavaks. Antti soovitas minna piki randa edasi, sest paarisaja meetri kaugusel olevat väike maheveejärveke mere kaldal. Ja nii oligi. See oli täielik paradiis, mis sest, et selle järve kaldal leidus veel teisigi puhkajaid. Keegi ei lasknud end sellest segada, kõik nautisid puhkust täiel rinnal. Tagasiteel telkide juurde vaatas keegi nagu kogemata üles mäeharja poole ja uskumatu küll, kuid sealt ülevalt jälgisid meie tegemisi terve seltskond suuremaid ja väiksemaid .... ahve! Ometi ei lasknud nad end meie kohalolekust häirida ja toimetasid oma igapäevaseid tegemisi ning valmistusid vist saabuvat päikeseloojangut nautima.
Enne õhtusööki kui väljas oli juba läinud pimedaks ja puude külge veetud elektrilambid põlema olid pandud, nautisime kohalike kaunitaride rahvustantse (tantsud pulkadega, paeltega köie punumine, põlevad küünlad pea peal) ja muusikat (tam-tamid). Pärast õhtusööki tehti veel lõket, aga meie olime päevasündmustest nii väsinud, et otsustasime magama minna. Pelgasin pisut küll seda, et äkki on hommikul ärgates või mis veelgi hullem, öösel ärgates, mõni kole elukas telki pugenud, aga õnneks seda ei juhtunud.
Reede, 20. veebruar
Peale hommikusööki sõitsime 4 naisega kohalike kalurite paadiga merele et delfiine näha ja neid pildistada, kuid tunnise lainetes loksumise eesmärk jäi seekord saavutamata, delfiinid olid endale sellel hommikul ilmselt teise ranna valinud.
Saime aega paradiisirannal olla kuni kella üheni ja just siis kui meie lahkusime, saabus kohale uus samasugune seltskond, tuiristide magnet siis ikkagi.
Pakkisime end uuesti bussi ja logistasime sellega tagasi Margaosse, et käia ära sealsel turul. Paraku sattusime sinna sellisel ajal, kus paljud kaupmehed pidasid hoopiski siestat ja kogu turu tegevusest ja mahust õiget ettekujutust ei saanudki. Uudistasime veel keset linna asuvat väga värvidekirevat linnaparki, tulime vastu mingit tumedate noormeeste palvele ja lubasime end nendega koos pildile jäädvustada. Pooleteise tunni pärast istus aga kogu seltskond taas bussis ja asusime tagasiteele Põhja-Goasse. Kusagil teeäärses parklas tegime peatuse, et huvilised saaksid kaasa osta kookospähkleid ja lasta neid endale ka avada. Maitsesisme kookospiima (õrna maitsega valge vedelik) ja proovisime ka pähkli seest valget vilja – minule ei maitsenud kohe üldse mitte.
Tagasi hotelli jõudsime ca kella kuueks õhtul, väsinud, aga rahul nähtu-kogetuga.
Mõnetunnise puhkamise järel võtsime Aabiga veel ette jalgsi retke meie külla, et seal mõnes söögikohas kerge õhtueine süüa. Seekord olime järjekindlamad ja vaid 15 minutilise tempoka kõnni järel olime taas täiesti elu keskel. Pisut tuuritamist küla vahel, veidi pakutavate kaupade tõrjumist ja otsustasime süüa kohas, kus kostis veidi ka muusikat (mitte kohalik muusika). Toit oli maitsev ja kordades odavam kui hotelli restoranis. Lahkudes jättis restorani omanik meiega lausa kättpidi head aega ja palus kindlasti uuesti läbi astuda. Küllap me seda ka eeloleva nädala jooksul veel ka teeme.
Tagasiteel hotelli torkas silma, et majade vahele väikesele tühermaale oli keegi teinud väikese lõkke, kuid lõkke ümber ei olnud mitte inimesed, vaid lehmad!
Friday, February 20, 2009
15 tundi taburetil kapis.
Just nii võikski kokku võtta meie lennu Tallinnast Goasse.
2 tunnisest lennu edasilükkamisest Tallinnas sai lõpuks kokku 4, Vilniusest saabus kohale koguni uus lennuk, nii tõsine oli siis rike lennumasinal, mis meid esialgu Goasse pidi toimetama. Kui lõpuks kogu reisiseltskond end lennukipardal sisse oli seadnud, kes rohkem, kes vähem õnnelikumas olukorras (jalgade sirutamises said võimaluse vaid need, kellel õnnestus saada koht „exit row`sse“ või esimesse ritta.), alustas pardateenindus oma tööga – mööda kitsast vahekäiku hakkasid veerema joogi- ja toidukäru. Hilisõhtusest toidukorrast sai varahommikune (05.30) ja rampväsinud reisiseltskond kinnitas keha ning püüdis seejärel unest kosutust leida. 6 tundi hiljem (kell 10.00 Eesti aja järgi) maandus meie lennuk Dubai lennuväljal, et lisada kütust ja vahetada välja meeskond. Kui siiamaani oli pardateeninduses vähemalt paar eesti keelt kõnelevat inimest, siis edasine meeskond koosnes inglasest kaptenist ja vaid leedu stjuuardessidest, nendega suhtlemine jätkus kas vene või inglise keeles. Plaanitud tunnisest peatusest Dubais sai lõpuks kaks, sest lennuk ei saanud varem stardiluba. Reisijaid vahepeal pardalt maha ei lubatud, jätkus „kangelaslik“ istumine „taburettidel kapis“. Uueks sihtpunktiks sai Trivandumi lennujaam Lõuna-Indias, sest lennuplaani järgi tuli kõigepealt kohale viia Keralasse suunduv puhkajate seltskond. 3 ja pool tundi hiljem maanduski meie lennuk rataste kolinal (kapten, rääkimate reisijatest, vist ei tundnud end leedukate lennukit maandades väga hästi!) Trivandumis ja oma 30-40 inimest lahkus uniste, kuid silmnähtavalt õnnelike nägudega lennukist, jättes ülejäänud seltskonna edasisi „kannatusi nautima“. Eesti aja järgi oli kell saanud 15.15. Taas kütuse laadimine ja lennukisse sisenesid puhanud nägudega pruunid ja heatujulised eestlased, kellel oli seljataga 2-e nädalane puhkus Keralas ning kes alustasid sama lennukiga koduteed. Küll nad võisid meid nähes ikka kohkunud olla! Trivandumi peatus kujunes tunniseks, täpselt kell 16.15 Eesti aja järgi (Indias oli kell selleks ajaks aga juba 19.45) suutis kapten lennumasina probleemideta jälle õhkus tõsta ja et oli teada, et kannatada oli vaja veel vaid (!) poolteist tundi, oli reisiseltskond uuesti veidi elavnenud. Seekord mingeid kõrvalekaldeid ette ei tulnud ja 17.45 Eesti aja järgi (kohalik aeg 21.15) lõppes meie kõigi kannatust proovile pannud 15 tunnine lennureis maandumisega Goas. Lennukist väljudes võttis meid vastu küll pimedus (päike loojub siin kusagil kuue ja seitsme vahel õhtul), kuid see-eest pea 30 kraadine soe ja niiske õhk, mis andis lootust, et homne päev on igatahes parem kui tänane. Passikontroll ja toll möödus kiiresti ja probleemideta (mul oli väike põhjus ka kerget hirmu tunda, sest Marju oli Tallinnas lennujaamas oma mehe jaoks, kes siin TravelIn-i reisiesindajana töötab, mulle kohvrisse eesti leiba ja sinki kaasa pannud, selgus aga, et lihatooteid siia sisse tuua ei tohi). Enne veel kui me arugi saime olid paar kohaliku lennujaama palgal olevat „kohvripoissi“ kahmanud meilt kohvrid (võimalus ju paar dollarit teenida – ja kui sa seda ise ei paku, siis nad pärast lihtsalt küsivad Sult seda raha, kusjuures ei aita ka vabandus, et Sul pole väikeseid dollareid) ise rõõmsalt vaterdades „TravelIn-TravelIn“ ja meil ei jäänudki muud üle kui nende sabas edasi liikuda, kuni eestikeelsete reisiesindajateni. Sõbralikult naeratavad TravelIn-i esindajad korraldasid meie ülejäänud osa õhtust kiiresti ja turvaliselt. Meie reisibussi tuli umbes 20 inimest ja ca tunnise sõidu järel olime me esimesed, kes oma hotelli (Taj Fort Aguada) jõudsid. Kohalik aeg oli 23.00, Eestis 18.30! Sellega oli meie esimene reisipäev peale ca 21 tundi (kodust lennujaama hakkasime Tallinnas liikuma 21.30) otsa saamas.
Hotelli teenindus oli väga tasemel, koguni veidi tüütu, sest igaüks kasutab ju võimalust lisaraha teenida. Meie tuba on oivaline! Suutsin vaatamata kohutavale väsimusele siiski hetke nautida öist vaadet meie toa terrassilt ookeanile. Esimene mõte oli, et kui ma siin ka eeloleva 13 päeva jooksul end välja ei maga ja piisavat päikeselaengut Eestimaa talvekaamosega toimetulekuks ei saa, pole minul seda võimalik üldse kusagilt saada.
Aabi kõht nõudis paraku veel mingit kosutust, seepärast tegime kiire eine öises hotelli restoranis (kohalikus mõistes kalli raha eest - arve kokku 1430 ruupiat, esialgu toa arvele, tasume lahkudes, kuid kelnereile jootrahaks 200 ruupiat, kroonides kulu kokku ca 400 kr) ja siis maandusime kosutavasse unne.
Teisipäev, 17. veebruar
Öö jäi lühikeseks. Olime kokku leppinud, et reisibüroo esindaja Antti tuleb meile vajalikku infot hommikul 10.30 vahendama ja hommikusööki saab vaid just selle ajani, tuli vaatamata väga hilisele uinumisele (ca 01.30 kohaliku aja järgi) juba kell 9 jälle jalul olla. Pärast tavapäraseid hommikusi protseduure siirdusime hommikusöögile, meie mõistes ootas meid ees Rootsi laud, kuid valik on siin suhteline. Mitmed India toidud, mida me veel ei tunne. Üllatav on, et nad söövad siin juba hommikusöögiks kartuleid! Mingid muud vedelad toidud (supid või kastmed), mis oma väljanägemise poolest mind küll ei meelita, ka singi- ja vorstiviilud, magusad saiad. Ometigi õnnestus mulgi midagi meelepärast leida: hautatud juurviljad, praetud beekon, omletirull, veidi rohelisi kapsalehti. Sepikut või saia ja lisaks värsket puuviljamahla (maitses väga hästi, ei liiga hapu ega magus ja ilma viljalihata!). Mis aga täiesti võõra maitsega on, on siinne kohv, seda võib juua piimaga või ilma, see lihtsalt maitseb võõralt. Vaja edaspidi proovida erinevaid teesid. Ja lõpetuseks värsked puuviljalõigud – ananass, arbuus, melon.
Antti ootas meid täpselt kokkulepitud ajal, et me oleme meie hotellis ainukesed, siis siirdusime meie toa rõdule nõuandeid kuulama. Järgmise pooleteise tunni jooksul saime põhjaliku ülevaate kõigest, mis meid siin 2 eeloleva nädala jooksul ohustada, aga ka rõõmustada võiks, mida tähele panna, kus, millal ja kuidas hindade puhul kaubelda, kust võtta takso ja kuhu omal käel minna jne. jne. Loomulikult ei jätnud Antti tegemata reklaami oma firma poolt pakutavatele väljasõitudele, kirjeldades neist pea igaühte põhjalikult. Hinnad pole just eriti soodsad, aga midagi me siin ikka kaasa teeme, mõtleme veel. Kohtume Anttiga uuesti kolmapäeval kell 10.00.
Pärast ametliku osa läbimist otsustasime minna päikese kätte, nii suur on Põhjamaa inimese janu soojuse järele. Meie hotellil on väike armas bassein (üks ja ainuke), milles pole kunagi korraga liiga palju inimesi ja mille ümber on pehmete madratsitega lamamistoolid. Kuna me polnud veel aru saanud, kuidas käib siin rannarätikute hankimine-vahetamine, võtsime omale toast rätikud kaasa ja otsustasime alustada suplust hoopiski ookeanist, mis vahutab ja loksub otse meie hotelli aia taga. Turvamees avas meile naeratades värava (kinni keti ja tabalukuga!) ja olimegi üldkasutataval territooriumil. Siin ei ole väga palju inimesi, suplemas käivadki eelkõige meie hotelli inimesed, ülejäänud on kas turistid, kes on tulnud vaatama vana kindluse varemeid (hotell on ehitatud endisele kindluse territooriumile), või lihtsalt randa kolama. Ei puudu ka väikesed raha või tutvust nuruvad poisid, kellele otsa vaadata mina küll ei suuda. Ookeani vesi oli väga soe, ca +28 kraadi, kuid sogane, kuidagi liivakarva hallikas kollane. Oma jalgu vees seistes igatahes ei näe. Nautisime sooja vett ja kerget lainet täiega. Tutvusime samas kõrval ujuva Soome paariga, kes oli siia tulnud nädalaks puhkama Turust. Nende lend kestis Dubaisse vaid 5 tundi, tankimise ajaks lubati nad lennukist maha ja edasi Goasse lendasid nad veel 2 tundi. Seega on siia võimalik kohale jõuda vägagi inimlikel tingimustel, tuleb oma raha lihtsalt Aurikomatkadesse viia. Miskipärast meie reisibüroo seda tagada ei suuda....
Peale mõnusat suplust esimene päikesevann, mina targu paksu kaitsekreemi all, millest Aap suuremat ei pidanud. Pool tundi ühele kehapoolele ja 15 minutit teisele poole ja tulemus oli varsti näha – Aap oli näost tulipruun, et mitte öelda punane, mina jumeta. Mere äärest tulles sukeldusime veel basseini ja tegime väikese kaare hotelli aias, igati soliidne koht puhkamiseks, mis pole, tõsi küll, väga taskukohane. Hotelli aias ja väljapool seda laiub uhke palmisalu, rand on liivane, mitte küll selline liiv nagu Eestis, kuid siiski liiv. Territooriumi on ümbritsetud aiaga ja seda valvatakse, seega peaks olema üsna turvaline.
Enne jalutuskäiku lähimasse külla, kuhu on meilt ca 2 km, otsustasime veidi puhata. Mina proovisin ära WI-FI võrgu leviku. 135 ruupia eest saab ilma suurema vaevata pooleks tunniks internetti logida. Jalutuskäik külla kujunes lühemaks kui algul arvasime, me lihtsalt ei jõudnudki sinna. Hakkasime küll innustunult hotellist minema, mõeldes, et sööme külas ka kerge eine, kuid pärast ca 15-20 minutist rännakut mööda kitsast ja äärmiselt räpast liiklustihedat (vasakpoolne liiklus!) teed tuutuvate ja piibitavate motorollerite, autode ja busside vahel, teadmata täpselt kui pikk maa meil veel esimese normaalse kaupluse või söögikohani minna on, pöörasime tuldud teele tagasi. Kusjuures ei jäänud meil selle aja sees kohtamata ka India püha(d) loom(ad) – lehm (ja koerad). Helepruuni värvi loom tuias meiel lihtsalt mööda teed vastu ja läks ei tea kuhu. Ükski liiklusvahend teda ei häirinud ja vastupidi ka, ainuski liiklusvahend ei teinud temast suuremat numbrit, mis siis, et loom kõndis kord vasakul, kord paremal tee äärel või hoopiski keset teed. Ja koerad magaavad selles räpases kuumuses just seal, kus neile meeldib, lausa keset teed ei õnnestunud küll ühtegi näha. Tagasiteel keerasime oma hotelli aia tagant mere äärde, et teha tutvust mereäärsete söögikohtadega ja maandusime kohe esimeses neist – liiva sees mõned lauad-toolid, pambusmattidest seinad laed punutud niineköiega toigaste külge ja äri käib. Kõht nõudis oma ja otsustasime midagi süüa. Menüü oli küll inglisekeelne, kuid kohalikud toidunimed meile arusaamatud. Lõppes kõik sellega, et Aap sai taignas küpsetatud kana kartulitega ja mina juurviljasuppi, maitses mõlemale. Kana oli väga terav, minu supp õnneks vaid kergelt. Joogiks pepsi ja minule maasikashake. Kõhud täis, peremehele mitu korda toidu hästi maitsemine üle kinnitatud ja välja antud lubadus, veel tagasi tulla, siirdusime tagasi oma tuppa, et veidi enne õhtust seiklust puhata. Olime nimelt kella kuueks õhtul lubanud sõita 7 km kaugusel asuvasse Calangute linnakesse Reeli ja Tiidu juurde, et teha ühised plaane eelolevaks nädalaks ja kaeda, kuidas neil on esimene päev läinud. Veidi enne kuute võtsime väljapool hotelli territooriumi takso ja lasime end Reeli-Tiidu juurde elu tuiksoonele sõidutada – nende peatuspaik on Calangute keskuses, Braganza hotellis. Taksosõit sinna 150 ruupiat (meie rahas 35 krooni). Jäime ca 10 minutit kokkulepitud ajast hilisemaks, sest ei osanud vahemaid õieti hinnata, kuid kohale me jõudsime. Tegime kiire otsuse, et käime koos supermarketis süüa ostmas, sest nii meie kui ka Reeli-Tiit otsustasime varuda midagi külmikusse, et näiteks mõni toidukord lihtsamalt läbi ajada. Kauplesime end neljakesi tuk-tuki peale (tegelikult mahub sinna vaid kolm!) ja 100 ruupia eest (maksime liiga palju) viidi meid Newtoni ostukeskusesse (meie mõistes vaid väike kiosk), kust hankisime saia-võid-juustu-jooke. Aap ei jätnud ostmata ka siin kuulsat Old Munk`i rummi (hind meie rahas vaid ca 35 krooni). Kogu meie ostukorv maksis kokku 700 ruupiat (alla 200 krooni). Suvalise taksoga uuesti tagasi Reeli-Tiidu hotelli, asjad nende külmikusse ja siirdusime ühiselt õhtust sööma üsna nende hotelli lähedal asuvasse restorani, 4 inimese toit ja joogid (pudel vett, 2 X rumm koolaga ja 3 pudelit õlut) maksid kokku vähem kui 1000 ruupiat (alla 250 krooni!!!), mis on meie jaoks väga soodne. Õhtusöögi ajal otsustasime ära, et teeme koos läbi kahepäevase Lõuna-Goa reisi ja seda juba eeloleval neljapäeval-reedel, sest siis jääb veel veidi aega muudeks meelelahutusteks. Tagasiteel ostsime teeäärsest puuviljakärust mandariine ja viinamarju (70 ruupia eest = 16-17 krooni), võtsime Reeli-Tiidu toast külmikust oma toidud ja sõitsime taksoga taas koju. Uni maitses magusalt.
Kolmapäev, 18. veebruar
Ikka jäi uneaega väheks, väsimu endiselt sees. Saime end liikuma alles poole kümne paaiku, kell kümme oli aga taas Anttit oodata. Seega kiiresti hommikused protseduurid, sööma ja lisareise tellima. 4 inimese 2-e päevane reis Lõuna-Goasse koos kõikide toitudega maksis 460 dollarit, homme on start juba 06.10. lasime Anttil meie jaoks kinni panna veel aja eestlaste hulgas kuulsust kogunud dr Suhindra juurde, kes pulsi mõõtmise, sõrmeküünte ja keele vaatamise järgi paneb diagnoos Sinu haiguste kohta ning määrab nendele ka ravi, eelkõige aga masaazhi. Kell 15.00-ni jäi meil siis aega päikese ja vee nautimiseks. Täna merre ei läinud, laine oli oluliselt kõrgem. Määrisin ennast tugeva faktoriga päikesekreemiga ja täna nõustus seda tegema ka Aap. Nägu on tal väga punane. Paar järgmist tundi möödus väga ruttu, lugesime, ujusime ja tukkusime päikesevarju all. Kuna enne doktori juurde minemist süüa ei tohtinud, sättisime end pool tundi enne meie aega takso peale. Kasutasime eilset taksot. Saime juhilt visiitkaardi ja toa telefonilt oli väga lihtne teda kätte saada. Näitasime talle Antti poolt paberile kirjutatud aadressi ja 20 minutit hiljem ootasime mingi imeputka taga kuulsa arsti vastuvõtule. Arstiks osutus üsna noor mees, tume nagu nad siin kõik on ja kõigepealt sain mina oma hädade kirjelduse, seejärel Aap. Kõige kummalisem oli selle asja juures see, et pea kõik, mis ta rääkis, vastaski tõele. Kaasas soovitused edasise toitumise kohta ja kokkulepitud aeg laupäevaseks massaazhiks, lahkusime veidi segaste mõtetega – kas tegemist on soolapuhuja või tõesti tunnustatud arstiga? Mõtteid ei aidanud selgemaks saada ka jalutuskäik kohalikus rannas, misjärel sõitsime suvalise taksoga koju. Taksojuhiks osutus vägagi jutukas noormees, kes „koolitas“ meid veelgi kohalike kaubitsejate suhtes – kõik, mis me tema kaudu ostame, saab olema vähemalt 50% soodsam, kogu päevaks saaksime ta oma käsutusse Goa piires sõitmiseks vaid 12-14 dollari eest!!!
Hotelli tagasi jõudnud, tegime kiirelt mõned juustsaiad, jõime teed-kohvi ja võtsime aega terrassi peal merevaate ning päikeseloojangu nautimiseks. Homme-ülehomme on ees reis Lõuna-Goassse, paradiisiranda, turule ja õhtul ootab sealsamas ees pidu kohalike tantsude ja laulude saatel. Öö India telkides!?
2 tunnisest lennu edasilükkamisest Tallinnas sai lõpuks kokku 4, Vilniusest saabus kohale koguni uus lennuk, nii tõsine oli siis rike lennumasinal, mis meid esialgu Goasse pidi toimetama. Kui lõpuks kogu reisiseltskond end lennukipardal sisse oli seadnud, kes rohkem, kes vähem õnnelikumas olukorras (jalgade sirutamises said võimaluse vaid need, kellel õnnestus saada koht „exit row`sse“ või esimesse ritta.), alustas pardateenindus oma tööga – mööda kitsast vahekäiku hakkasid veerema joogi- ja toidukäru. Hilisõhtusest toidukorrast sai varahommikune (05.30) ja rampväsinud reisiseltskond kinnitas keha ning püüdis seejärel unest kosutust leida. 6 tundi hiljem (kell 10.00 Eesti aja järgi) maandus meie lennuk Dubai lennuväljal, et lisada kütust ja vahetada välja meeskond. Kui siiamaani oli pardateeninduses vähemalt paar eesti keelt kõnelevat inimest, siis edasine meeskond koosnes inglasest kaptenist ja vaid leedu stjuuardessidest, nendega suhtlemine jätkus kas vene või inglise keeles. Plaanitud tunnisest peatusest Dubais sai lõpuks kaks, sest lennuk ei saanud varem stardiluba. Reisijaid vahepeal pardalt maha ei lubatud, jätkus „kangelaslik“ istumine „taburettidel kapis“. Uueks sihtpunktiks sai Trivandumi lennujaam Lõuna-Indias, sest lennuplaani järgi tuli kõigepealt kohale viia Keralasse suunduv puhkajate seltskond. 3 ja pool tundi hiljem maanduski meie lennuk rataste kolinal (kapten, rääkimate reisijatest, vist ei tundnud end leedukate lennukit maandades väga hästi!) Trivandumis ja oma 30-40 inimest lahkus uniste, kuid silmnähtavalt õnnelike nägudega lennukist, jättes ülejäänud seltskonna edasisi „kannatusi nautima“. Eesti aja järgi oli kell saanud 15.15. Taas kütuse laadimine ja lennukisse sisenesid puhanud nägudega pruunid ja heatujulised eestlased, kellel oli seljataga 2-e nädalane puhkus Keralas ning kes alustasid sama lennukiga koduteed. Küll nad võisid meid nähes ikka kohkunud olla! Trivandumi peatus kujunes tunniseks, täpselt kell 16.15 Eesti aja järgi (Indias oli kell selleks ajaks aga juba 19.45) suutis kapten lennumasina probleemideta jälle õhkus tõsta ja et oli teada, et kannatada oli vaja veel vaid (!) poolteist tundi, oli reisiseltskond uuesti veidi elavnenud. Seekord mingeid kõrvalekaldeid ette ei tulnud ja 17.45 Eesti aja järgi (kohalik aeg 21.15) lõppes meie kõigi kannatust proovile pannud 15 tunnine lennureis maandumisega Goas. Lennukist väljudes võttis meid vastu küll pimedus (päike loojub siin kusagil kuue ja seitsme vahel õhtul), kuid see-eest pea 30 kraadine soe ja niiske õhk, mis andis lootust, et homne päev on igatahes parem kui tänane. Passikontroll ja toll möödus kiiresti ja probleemideta (mul oli väike põhjus ka kerget hirmu tunda, sest Marju oli Tallinnas lennujaamas oma mehe jaoks, kes siin TravelIn-i reisiesindajana töötab, mulle kohvrisse eesti leiba ja sinki kaasa pannud, selgus aga, et lihatooteid siia sisse tuua ei tohi). Enne veel kui me arugi saime olid paar kohaliku lennujaama palgal olevat „kohvripoissi“ kahmanud meilt kohvrid (võimalus ju paar dollarit teenida – ja kui sa seda ise ei paku, siis nad pärast lihtsalt küsivad Sult seda raha, kusjuures ei aita ka vabandus, et Sul pole väikeseid dollareid) ise rõõmsalt vaterdades „TravelIn-TravelIn“ ja meil ei jäänudki muud üle kui nende sabas edasi liikuda, kuni eestikeelsete reisiesindajateni. Sõbralikult naeratavad TravelIn-i esindajad korraldasid meie ülejäänud osa õhtust kiiresti ja turvaliselt. Meie reisibussi tuli umbes 20 inimest ja ca tunnise sõidu järel olime me esimesed, kes oma hotelli (Taj Fort Aguada) jõudsid. Kohalik aeg oli 23.00, Eestis 18.30! Sellega oli meie esimene reisipäev peale ca 21 tundi (kodust lennujaama hakkasime Tallinnas liikuma 21.30) otsa saamas.
Hotelli teenindus oli väga tasemel, koguni veidi tüütu, sest igaüks kasutab ju võimalust lisaraha teenida. Meie tuba on oivaline! Suutsin vaatamata kohutavale väsimusele siiski hetke nautida öist vaadet meie toa terrassilt ookeanile. Esimene mõte oli, et kui ma siin ka eeloleva 13 päeva jooksul end välja ei maga ja piisavat päikeselaengut Eestimaa talvekaamosega toimetulekuks ei saa, pole minul seda võimalik üldse kusagilt saada.
Aabi kõht nõudis paraku veel mingit kosutust, seepärast tegime kiire eine öises hotelli restoranis (kohalikus mõistes kalli raha eest - arve kokku 1430 ruupiat, esialgu toa arvele, tasume lahkudes, kuid kelnereile jootrahaks 200 ruupiat, kroonides kulu kokku ca 400 kr) ja siis maandusime kosutavasse unne.
Teisipäev, 17. veebruar
Öö jäi lühikeseks. Olime kokku leppinud, et reisibüroo esindaja Antti tuleb meile vajalikku infot hommikul 10.30 vahendama ja hommikusööki saab vaid just selle ajani, tuli vaatamata väga hilisele uinumisele (ca 01.30 kohaliku aja järgi) juba kell 9 jälle jalul olla. Pärast tavapäraseid hommikusi protseduure siirdusime hommikusöögile, meie mõistes ootas meid ees Rootsi laud, kuid valik on siin suhteline. Mitmed India toidud, mida me veel ei tunne. Üllatav on, et nad söövad siin juba hommikusöögiks kartuleid! Mingid muud vedelad toidud (supid või kastmed), mis oma väljanägemise poolest mind küll ei meelita, ka singi- ja vorstiviilud, magusad saiad. Ometigi õnnestus mulgi midagi meelepärast leida: hautatud juurviljad, praetud beekon, omletirull, veidi rohelisi kapsalehti. Sepikut või saia ja lisaks värsket puuviljamahla (maitses väga hästi, ei liiga hapu ega magus ja ilma viljalihata!). Mis aga täiesti võõra maitsega on, on siinne kohv, seda võib juua piimaga või ilma, see lihtsalt maitseb võõralt. Vaja edaspidi proovida erinevaid teesid. Ja lõpetuseks värsked puuviljalõigud – ananass, arbuus, melon.
Antti ootas meid täpselt kokkulepitud ajal, et me oleme meie hotellis ainukesed, siis siirdusime meie toa rõdule nõuandeid kuulama. Järgmise pooleteise tunni jooksul saime põhjaliku ülevaate kõigest, mis meid siin 2 eeloleva nädala jooksul ohustada, aga ka rõõmustada võiks, mida tähele panna, kus, millal ja kuidas hindade puhul kaubelda, kust võtta takso ja kuhu omal käel minna jne. jne. Loomulikult ei jätnud Antti tegemata reklaami oma firma poolt pakutavatele väljasõitudele, kirjeldades neist pea igaühte põhjalikult. Hinnad pole just eriti soodsad, aga midagi me siin ikka kaasa teeme, mõtleme veel. Kohtume Anttiga uuesti kolmapäeval kell 10.00.
Pärast ametliku osa läbimist otsustasime minna päikese kätte, nii suur on Põhjamaa inimese janu soojuse järele. Meie hotellil on väike armas bassein (üks ja ainuke), milles pole kunagi korraga liiga palju inimesi ja mille ümber on pehmete madratsitega lamamistoolid. Kuna me polnud veel aru saanud, kuidas käib siin rannarätikute hankimine-vahetamine, võtsime omale toast rätikud kaasa ja otsustasime alustada suplust hoopiski ookeanist, mis vahutab ja loksub otse meie hotelli aia taga. Turvamees avas meile naeratades värava (kinni keti ja tabalukuga!) ja olimegi üldkasutataval territooriumil. Siin ei ole väga palju inimesi, suplemas käivadki eelkõige meie hotelli inimesed, ülejäänud on kas turistid, kes on tulnud vaatama vana kindluse varemeid (hotell on ehitatud endisele kindluse territooriumile), või lihtsalt randa kolama. Ei puudu ka väikesed raha või tutvust nuruvad poisid, kellele otsa vaadata mina küll ei suuda. Ookeani vesi oli väga soe, ca +28 kraadi, kuid sogane, kuidagi liivakarva hallikas kollane. Oma jalgu vees seistes igatahes ei näe. Nautisime sooja vett ja kerget lainet täiega. Tutvusime samas kõrval ujuva Soome paariga, kes oli siia tulnud nädalaks puhkama Turust. Nende lend kestis Dubaisse vaid 5 tundi, tankimise ajaks lubati nad lennukist maha ja edasi Goasse lendasid nad veel 2 tundi. Seega on siia võimalik kohale jõuda vägagi inimlikel tingimustel, tuleb oma raha lihtsalt Aurikomatkadesse viia. Miskipärast meie reisibüroo seda tagada ei suuda....
Peale mõnusat suplust esimene päikesevann, mina targu paksu kaitsekreemi all, millest Aap suuremat ei pidanud. Pool tundi ühele kehapoolele ja 15 minutit teisele poole ja tulemus oli varsti näha – Aap oli näost tulipruun, et mitte öelda punane, mina jumeta. Mere äärest tulles sukeldusime veel basseini ja tegime väikese kaare hotelli aias, igati soliidne koht puhkamiseks, mis pole, tõsi küll, väga taskukohane. Hotelli aias ja väljapool seda laiub uhke palmisalu, rand on liivane, mitte küll selline liiv nagu Eestis, kuid siiski liiv. Territooriumi on ümbritsetud aiaga ja seda valvatakse, seega peaks olema üsna turvaline.
Enne jalutuskäiku lähimasse külla, kuhu on meilt ca 2 km, otsustasime veidi puhata. Mina proovisin ära WI-FI võrgu leviku. 135 ruupia eest saab ilma suurema vaevata pooleks tunniks internetti logida. Jalutuskäik külla kujunes lühemaks kui algul arvasime, me lihtsalt ei jõudnudki sinna. Hakkasime küll innustunult hotellist minema, mõeldes, et sööme külas ka kerge eine, kuid pärast ca 15-20 minutist rännakut mööda kitsast ja äärmiselt räpast liiklustihedat (vasakpoolne liiklus!) teed tuutuvate ja piibitavate motorollerite, autode ja busside vahel, teadmata täpselt kui pikk maa meil veel esimese normaalse kaupluse või söögikohani minna on, pöörasime tuldud teele tagasi. Kusjuures ei jäänud meil selle aja sees kohtamata ka India püha(d) loom(ad) – lehm (ja koerad). Helepruuni värvi loom tuias meiel lihtsalt mööda teed vastu ja läks ei tea kuhu. Ükski liiklusvahend teda ei häirinud ja vastupidi ka, ainuski liiklusvahend ei teinud temast suuremat numbrit, mis siis, et loom kõndis kord vasakul, kord paremal tee äärel või hoopiski keset teed. Ja koerad magaavad selles räpases kuumuses just seal, kus neile meeldib, lausa keset teed ei õnnestunud küll ühtegi näha. Tagasiteel keerasime oma hotelli aia tagant mere äärde, et teha tutvust mereäärsete söögikohtadega ja maandusime kohe esimeses neist – liiva sees mõned lauad-toolid, pambusmattidest seinad laed punutud niineköiega toigaste külge ja äri käib. Kõht nõudis oma ja otsustasime midagi süüa. Menüü oli küll inglisekeelne, kuid kohalikud toidunimed meile arusaamatud. Lõppes kõik sellega, et Aap sai taignas küpsetatud kana kartulitega ja mina juurviljasuppi, maitses mõlemale. Kana oli väga terav, minu supp õnneks vaid kergelt. Joogiks pepsi ja minule maasikashake. Kõhud täis, peremehele mitu korda toidu hästi maitsemine üle kinnitatud ja välja antud lubadus, veel tagasi tulla, siirdusime tagasi oma tuppa, et veidi enne õhtust seiklust puhata. Olime nimelt kella kuueks õhtul lubanud sõita 7 km kaugusel asuvasse Calangute linnakesse Reeli ja Tiidu juurde, et teha ühised plaane eelolevaks nädalaks ja kaeda, kuidas neil on esimene päev läinud. Veidi enne kuute võtsime väljapool hotelli territooriumi takso ja lasime end Reeli-Tiidu juurde elu tuiksoonele sõidutada – nende peatuspaik on Calangute keskuses, Braganza hotellis. Taksosõit sinna 150 ruupiat (meie rahas 35 krooni). Jäime ca 10 minutit kokkulepitud ajast hilisemaks, sest ei osanud vahemaid õieti hinnata, kuid kohale me jõudsime. Tegime kiire otsuse, et käime koos supermarketis süüa ostmas, sest nii meie kui ka Reeli-Tiit otsustasime varuda midagi külmikusse, et näiteks mõni toidukord lihtsamalt läbi ajada. Kauplesime end neljakesi tuk-tuki peale (tegelikult mahub sinna vaid kolm!) ja 100 ruupia eest (maksime liiga palju) viidi meid Newtoni ostukeskusesse (meie mõistes vaid väike kiosk), kust hankisime saia-võid-juustu-jooke. Aap ei jätnud ostmata ka siin kuulsat Old Munk`i rummi (hind meie rahas vaid ca 35 krooni). Kogu meie ostukorv maksis kokku 700 ruupiat (alla 200 krooni). Suvalise taksoga uuesti tagasi Reeli-Tiidu hotelli, asjad nende külmikusse ja siirdusime ühiselt õhtust sööma üsna nende hotelli lähedal asuvasse restorani, 4 inimese toit ja joogid (pudel vett, 2 X rumm koolaga ja 3 pudelit õlut) maksid kokku vähem kui 1000 ruupiat (alla 250 krooni!!!), mis on meie jaoks väga soodne. Õhtusöögi ajal otsustasime ära, et teeme koos läbi kahepäevase Lõuna-Goa reisi ja seda juba eeloleval neljapäeval-reedel, sest siis jääb veel veidi aega muudeks meelelahutusteks. Tagasiteel ostsime teeäärsest puuviljakärust mandariine ja viinamarju (70 ruupia eest = 16-17 krooni), võtsime Reeli-Tiidu toast külmikust oma toidud ja sõitsime taksoga taas koju. Uni maitses magusalt.
Kolmapäev, 18. veebruar
Ikka jäi uneaega väheks, väsimu endiselt sees. Saime end liikuma alles poole kümne paaiku, kell kümme oli aga taas Anttit oodata. Seega kiiresti hommikused protseduurid, sööma ja lisareise tellima. 4 inimese 2-e päevane reis Lõuna-Goasse koos kõikide toitudega maksis 460 dollarit, homme on start juba 06.10. lasime Anttil meie jaoks kinni panna veel aja eestlaste hulgas kuulsust kogunud dr Suhindra juurde, kes pulsi mõõtmise, sõrmeküünte ja keele vaatamise järgi paneb diagnoos Sinu haiguste kohta ning määrab nendele ka ravi, eelkõige aga masaazhi. Kell 15.00-ni jäi meil siis aega päikese ja vee nautimiseks. Täna merre ei läinud, laine oli oluliselt kõrgem. Määrisin ennast tugeva faktoriga päikesekreemiga ja täna nõustus seda tegema ka Aap. Nägu on tal väga punane. Paar järgmist tundi möödus väga ruttu, lugesime, ujusime ja tukkusime päikesevarju all. Kuna enne doktori juurde minemist süüa ei tohtinud, sättisime end pool tundi enne meie aega takso peale. Kasutasime eilset taksot. Saime juhilt visiitkaardi ja toa telefonilt oli väga lihtne teda kätte saada. Näitasime talle Antti poolt paberile kirjutatud aadressi ja 20 minutit hiljem ootasime mingi imeputka taga kuulsa arsti vastuvõtule. Arstiks osutus üsna noor mees, tume nagu nad siin kõik on ja kõigepealt sain mina oma hädade kirjelduse, seejärel Aap. Kõige kummalisem oli selle asja juures see, et pea kõik, mis ta rääkis, vastaski tõele. Kaasas soovitused edasise toitumise kohta ja kokkulepitud aeg laupäevaseks massaazhiks, lahkusime veidi segaste mõtetega – kas tegemist on soolapuhuja või tõesti tunnustatud arstiga? Mõtteid ei aidanud selgemaks saada ka jalutuskäik kohalikus rannas, misjärel sõitsime suvalise taksoga koju. Taksojuhiks osutus vägagi jutukas noormees, kes „koolitas“ meid veelgi kohalike kaubitsejate suhtes – kõik, mis me tema kaudu ostame, saab olema vähemalt 50% soodsam, kogu päevaks saaksime ta oma käsutusse Goa piires sõitmiseks vaid 12-14 dollari eest!!!
Hotelli tagasi jõudnud, tegime kiirelt mõned juustsaiad, jõime teed-kohvi ja võtsime aega terrassi peal merevaate ning päikeseloojangu nautimiseks. Homme-ülehomme on ees reis Lõuna-Goassse, paradiisiranda, turule ja õhtul ootab sealsamas ees pidu kohalike tantsude ja laulude saatel. Öö India telkides!?
Sunday, February 15, 2009
Reisi algus
Sellist algust meie päikesereisile ei oodanud vist ükski neist rohkem kui paarisajast inimesest, kes praegu siin lennujaama pikemaks istumiseks piisavalt ebamugavatel pinkidel aega viitma peavad. Lend, mis oleks pidanud startima 5 minutit enne uue päeva algust (ehk siis just praegu), on esialgu 2 tundi edasi lükatud. Kuigi akna taga on FlyLal´i lennuk näha, on ilmselt siiski mingi tõrge tekkinud. Hea, et see ilmnes nüüd ja mitte õhus. Ees ootab rohkem kui 10 tunnine lennureis 2 vahemaandumisega, enne kui Goasse päikest tervitama jõuame. Esialgne nördimusohe, mis ootesaali info saabumisel läbis, on asendunud naeruturtsatuste, vaiksema jutkõmina ja kergelt uniste inimeste pilkudega. Ootame, häälestume ja loodame, et kõik saab siiski turvaliselt kulgema. Uus kellaaeg, millele kõik keskenduvad on 01.55. Minu asendamatu reisikaaslane, pruun pleed, on saanud Aabi pea all padja rolli, mina ise olen esialgu veel üsna ärkvel. Vaja kindlaks teha, kuhu on jäänud meie reisikaaslased Reeli ja Tiit.
Subscribe to:
Posts (Atom)
