Väljasõit Lõuna-Goasse

Neljapäev, 19. veebruar
Äratus 6.10. Kiired tavapärased hommikused toimingud, paar juustusaia, kohv-tee (hotellis pakutakse hommikusööki alles 7.30-st) ja ruttu reisikott kokku. Ees ootab kahepäevane väljasõit läbi lõuna-Goa külade paradiisiranda, seal kohalike etteaste laulude-tantsudega ja öö India telgis mererannal. Lõhnab väikese võimaliku seikluse järele? Põhjamaa inimese reiskotis peaks siin alati kaasas olema päikesekreemid (nii kaitsev kui nahka rahustav), vesi, peakate ja salvrätikud (või pabertaskurätikud – mitmeks otstarbeks). Kuna meie reis meid dzhunglisse ei viinud, jätsin mina jalga plätud (et õhk jalagadele ligi pääseks), Aap eelistas siiski tossusid ja sokke (!!). No ja muidugi ujumisriided ja rannarätikud. 6.50 ootas alati naeratav Antti meid juba bussiga (ca 25 kohta, roolis kõhetu tume kohalik) hotelli ukse ees. Olime esimesed, sest meie hotell asub võrreldes teistega keskusest eemal. Enamik inimesi on majutatud erinevatesse Calangute linnakese majutuspaikadesse, meie oleme neist ca 7 km kaugusel üsna privaatses mereäärses hotellis. Meilt lähima külani (Fort Aguada Village) on ca 1-2 km (sinna olime ühel päeval ka jalgsi teel, kuid teadmata käidava tee pikkust, tulime liiga vara tagasi), iga kord kui taksoga Calangutesse sõidame, läheme sellest külakesest ka läbi. Esimestel parimad võimalused, otsustasime kohe mõlema rea esimesed kohad endale ja Reelile-Tiidule ära broneerida ja asusime rõõmsalt Calangute poole teele, et ülejäänud reisiseltskond ka peale võtta. Hommikune liiklus on mõnevõrra rahulikum, sellisel kellaajal oleks vist julgust endalgi rendirolleriga (1 ööpäev 200 ruupiat + bensiin, 1l = 1 dollar, võimalik läbida 48-50 km) ringi liikuda. Reisiseltskonda sai lõpuks kokku 21 inimest. Lõpuks sellepärast, et olime juba poolel teel Põhja-Goa pealinna Panaji (loe: Pandžim) poole, kui selgus, et osa inimesi (4 vene keelt kõnelevat inimest) oli kuidagimoodi maha jäänud. Antti tunnistas, et tema viga ja otsustas meid esimese kõne alla tuleva kohviku (meie mõistes einelaud) juures maha panna ja siis bussiga uuesti puuduvale seltskonnale järele minna. Veidi mõelnud-helistanud, sündis uus otsus, mis oli meile kõigile ikkagi parim aja kokkuhoiu mõttes. Puuduv seltskond võttis takso ja bussi- ning taksojuhi omavahelise telefonivestluse tulemusen, saabus puuduv seltskond õige pea meie Panaji äärelinna peatuspaika. Nüüdsest oli Antti väga hoolas peade lugeja iga peatuse järel. Kamp koos, jätkasime reisi Lõuna-Goa pealinna Margao (siin on turg, kus meelsasti teevad oste ka kohalikud ja kuhu turistid veel väga sageli ei satu, seetõttu olevat ka hinnad märksa paremad) suunas. Loodus hakkas muutuma lopsakamaks, lisaks palmisaludele muud laialehelised puud, bengali (?) viigipuud, cashew`d (loe: käšud – puud, mille pirnikujulisest viljast valmistatakse fenit, kohalikku puskarit) ikka rohkem ja rohkem oli näha riisipõlde, teedel ikka pühvlid, lehmad, koerad, aga juhtus olema ka ahvipoisse. Lehmade kohta on lugeda TravelIn´i infokaustast: „Lehm on siin püha loom, kes on piimaandjana ideaalne elu kandja, Indias väga austatud lõputu ja kõige aluseks oleva Suure Ema-jumalanna leebe inkarnatsioon. Lehma kiiluvees naudib püha puutumatust aga ka tema mees – sõnn. Pühad ja puutumatud on aga ka valged pühvlid. Valge pühvel Nandu oli Šiva veoloom ja kaitsja ja sellena on tal hindudele eriline tähtsus“.
Ca pooleteisetunnise bussisõidu järel (muide mootorid on bussidel väga väikesed ja nõrgad ja reisijate uks lükatakse lahti kätega ja avaneb nagu voldikuks, sõidu ajal pannakse sissepoole külge ukse ja trepiastme vahele metallpulk, tagamaks, et uks sõidu ajal lahti ei vajuks, sest teed on viletsad ja kitsad, kuid konditsioneer oli meie bussil täiesti olemas) jõuame Lõuna-Goa pealinna Margaosse, kus teeme väikese kohvijoomise ja tualetipausi ühes väga vanas kohvikus, mille külastajteks on sellel hetkel 100% heledad turistid. Teenindajad on küll väheke aeglased (Tiit saab oma õlle kohe, mina oma tee, mis maitseb nagu kakao ja šokolaadikoogi pärast teist meeldetuletust, Aap ja Reeli oma joogid alles pärast mitmendat küsimist), kuid kõik siiski tuuakse. Tualeti külastamine on paras ehmatus, aga selleks olime ju ka häälestunud. Vesi on selles tualetis aga täiesti olemas, saab isegi käsi pesta (kui julged kraani käega puudutada). Et tagasiteel järgmisel päeval lubatakse meile Margaos pikemat peatust (et turul käia), kiirustame kõik uuesti bussi ja tõsisem tutvumine Lõuna-Goaga võib alata.
Umbes veerandtunnise sõidu järel keerasime suuremalt teelt kõrvale, et külastada Chinchinimi külas lubjavalmistamise tehast mis kohale jõudes osutus väikeseks kuurikeseks, kus töötas kokku 6 inimest. Protsess käis umbes nii, et austrikarbid olid pihustatud väikesteks tükkideks, tekkinud pudi oli kuhjatud väikeseks hunnikuks, millele hakati lisama vähehaaval vett, samal ajal segati kuhi korralikult roobiga läbi. Veidi aja möödudes hakkas kuhjast eralduma auru (keemiline protsess kuhjas oli täies hoos!) ja merkarbipudrust sai valge lubjahunnik meie kõigi silme all. Lupja kasutatakse vanade hoonete seinte valgendamiseks. Kogu töö käib käsitsi, mingeid masinadi silma ei hakanud. Keskmine töötasu sellise töö eest on 3000 ruupiat kuus, selle summa pealt makse ei maksta, sest ta jääb siinses mõistes miinimumpalga piiresse. (samasuguse summa kulutame 2 päeva hiljem oma ayurveda massaaži eest makstes!)
Kõik pead bussis uuesti üle loetud, jätkame sõitu, et vaadata, kuidas kookospalmi tüve ümbert saadavast kiust tehakse nööri. Taas liigume bussiga kitsaid külateid pidi, meie mõistes kruusatee näol on tegemist punase pinnase ja kergelt kivise maastikuga. Kusagil mingite aedade vahel jääb buss seisma, astume aeda, mis on täis prahti ja muidu ka täiesti ligadi logadi. Ometi on siin veel üks piiratud ala ja meie üllatus on suur, sest selles piiratud alas kasvavad kõige ehtsamad sibulad, kenad pikad rohelised varred peal. See, et sibulaaiani jõudmiseks tuleb kuivanud „lehmakookide“ vahel endale teed rajada, ei häiri meist küll enam kedagi. „Lehmakooke“ korjatakse siin kokku, virnastatakse ja kasutatakse tule tegemisel nagu hagu. Sellesama aia tagaosas on üks katusealune, mille kolmes küljes on olemas ka seinad ja mille ees vedeleb hunnik kookospalmi tüvelt korjatud palmikiudu. Siin toimubki kookosnööri tootmine. Põhimõte on sama nagu heidest lõnga ketramine, ainult et siin käib kõik 2 naise käte vahel – üks hoiab nööri algusjuppi enda käes, millele hakkab teine keerutades juurde lisama kookoskiudu, samal ajal liigub ta ise selg ees hoone teise otsa poole, nii lihtsalt see nöör valmibki. Sellisest nöörist valmistatakse ka meie kaubandusvõrgus tuntud kookosjalamatte. Vähemalt 2 matti leiab siin eestlaste näol uue omaniku, seejärel on seltskond taas bussis ja teekond läheb edasi portugallaste kaitseehitiste lõunapoolseima kindluse Cabo da Rama juurde (siin asub ka India vanima kirik). Kindlus asub kaljunukil, siin on kunagi asunud ka vangla. Kindlust ümbritseb ühest küljest sügav vallikraav ja mujalt meri. Vallikraavis olevat kunagi vangide valvamise eesmärgil askeldanud krokodillid. Täna jalutasid seal põhjas ringi ikka needsamad pühad loomad ja nosisid rohelisi puuoksi ja põhjas vedelevat prahti. Kuidas nad sinna said või sealt välja peaks pääsema, jäi taipamata. Kiriku ees on kokku 14 risti, mis peaks tähistama Kristuse kannatuste raja erinevaid etappe. Merepoolses küljes oli imeline vaade merele, kusjuures ühes suunas meenutas vaade kangesti Krimmi. Teravama silmanägemisega reisikaaslased avastasid sealtsamast kõrvalt vallikraavis kasvavate ehk oma kolm-nelikümmend meetrit vaateplatvormist allapoole jäävate puude otsast rõõmsasti ringi turnivate ahvide seltskonna.
Buss ootas meid kindluse ees asuva kohaliku söögimaja ukse ees. Loomulikult astusime sealt kõik läbi, sest selgus, et siin on võimalik proovida fenit, kohalikku puskarit, ja huvilistel seda kohvikupidajalt ka kaasa osta. Huvilistel vajalik kaup kaasas jätkus meie sõit Canaguinimi, ehedasse India külasse. Buss peatus palmisalu lähedal. Puude all toimetasid loomulikult jälle pühad loomad, tee ääres liivas magasid kuumusest uimased koerad. Meie keerasime aga vastassuunda, kus oli rohkem laialehelisi puid, aga ka palme. Juba esimese mõnekümne meetri järel oli selge, et tegemist on täiesti eheda külaga, mis elab oma igapäevast looduslähedast elu. Kergete puitseintega elamute kõrval laiusid suured palmiokstest meisterdatud onnid ja väikesed hurtsikud. Küla tänaval askeldas kanaema oma üheainsa tibuga, kusagil valvas kukk, et me liiga lähedale tema territooriumile ei tuleks, ja keset küla asuva tohutu suure kaevu (või veeaugu?) ääres pesid kohalikud naised pesu kõige ehedamal moel, nühkisid pesutükke käsitsi vastu kivi ja ammutasid veeaugust vett nende loputamiseks. Prahti ja sodi olid kõik kohad täis ja kedagi ei paistnud see segavat. Nii mõnegi onni katusel oli näha satelliidi taldrik (!), järelikult on külas mitte ainult elekter, vaid ilmselt ka televiisoreid. Küla keskel nägime kohalikku puskaritööstust (taas oli tegemist väikese onniga, kus oli sees puskariakamisseade), kus valmib kuulus palmiviin feni, mida peetakse Goa vaimu ja väe aluseks. Ühes kanavõrguga piiratud aias istus võrgu taga maas väike umbes pooleteise aastane poiss ja mängis tam-tami trummiga, lapsel olid imeilusad tumepruunid silmad (nagu söetükid) ja ta naeratas võõraid nähes väga armsasti. Sealsamas aianurgas kükitas ilmselt vist lapse isa, igatahes saime temalt loa lapsest pilti teha, tähtis oli ainult pärast display pealt pilti isale ka näidata. Kogu see külaelu ja miljöö jättis väga eheda mulje.
Edasi suundusime Cola ranna (paradiisirand) poole, kuid tegime veel ühe kõrvalepõike ühe üle 80 a vana potimeistri juurde, kus saime ettekujutuse, kuidas savipotte tehakse. Meie silme all vormus saviplönnist korraliku kujuga savinõu. Aja kokkuhoiu mõttes me pottide põletamisprotseduuri vaatama ei jäänud, küll aga oli võimalus endale kas suurem (100 ruupiat) või väikesm pott (50 ruupiat) nähtu mälestuseks kaasa osta. Taadi aias kasvavate feeni puude otsast lubati maitsta pirnikujulist feenit ennast. Kergelt hapuka maitsega kollane või oranž puuvili, mille maitsemise järele jääb suu kergelt paksuks (nagu peale aroonia söömist).
Siit edasi oli meie eesmärk aga meri ja puhkus rannal. Ca 15 minutilise sõidu järel mööda väga kitsast a käänulist teed üle mäenuka (buss mootor tegi väga kummalist häält) jõudsime lõpuks sihile. Parkimisplatsilt suundusime treppe mööda alla inimtühja Cola randa. Mäe küljel palmide vahel ning rannas palmide all laiusid telgid, kus pidime mööda saatma eesoleva öö. Rannas olles avanes meile hingematvalt kaunis vaatepilt. Pole küll Kariibi mere ääres olnud, aga selline tunne tekkis, et just niisugune võiks see vaade ka seal välja näha: ilus liivarand, kaunis vaade merele ja paremale, vasakule ning seljataha jäävale kaunile palmisalule väikesel mäeküljel ja muidugi päike-päike-päike, mida siin paistab küll jätkuvat kõigile ja kogu aeg.
Jagunesime telkidesse, meie telk ( „number K“) asus väikese kalju või kivinuka peal, ukseks punutud matt, ukse ees oma väike terrass lamamistooli ja ukseesise vaibaga!! Rajasthani stiilis sisustatud telgis sees oli tegemist 2 „voodiga“ (tegelikult magamislavats) avara ruumiga, milles oli olemas veel peegliga laud (tualettlaud!), tool ja massiivne pink asjade panemiseks ning vaip põrandal. Põhiruumist eraldas kookosmatt teist veidi vähem avarat ruumi, mis oli kujundatud pesemisruumiks: nurgas toru, mille otsas oli dušisõel (seega oli loodud võimalus duši all käia), korralik kraanikauss koos selle külge kinnitatud peegliga ja paremal pool nurgas veel tualettpott, veega. Ja vesi tuli tõepoolest ka igast kraanist kui seda keerasin. Lisaks olid kõik telgid varustatud ka elektriga! Tõeline mugavus mere ääres, paremat siin tahta oleks juba liiast olnud.
Seadsime end oma uhkes „villas“ sisse ja suundusime ühisele lõunasöögile, mille olid meie jaoks valmistanud väikese merekohviku pidajad siinsamas telklaagri servas. Buffee lauas oli valida rohkem või vähem indiapärast toitu, mina eelistasin nuudleid kanalihaga, mingit rohelist salatit (kõik salati komponendid lõigatakse siin imeväikesteks tükkideks), magustoiduks arbuusitükke.
Ja siis valgus meie reisiseltskond laiali piki randa, kes kuhu, et nautida seda, milleks siia sai tuldud. Laine oli meres parasjagu kõrge ja paraku vette minnes selgus, et vees on peidus hulgaliselt suuremaid või väiksemaid üsna ohtlikke kivisid. Tuli olla väga ettevaatlik, et tugev laine sind vastu kivi ei paiskaks, lisaks läks meri väga järsku ka sügavaks. Antti soovitas minna piki randa edasi, sest paarisaja meetri kaugusel olevat väike maheveejärveke mere kaldal. Ja nii oligi. See oli täielik paradiis, mis sest, et selle järve kaldal leidus veel teisigi puhkajaid. Keegi ei lasknud end sellest segada, kõik nautisid puhkust täiel rinnal. Tagasiteel telkide juurde vaatas keegi nagu kogemata üles mäeharja poole ja uskumatu küll, kuid sealt ülevalt jälgisid meie tegemisi terve seltskond suuremaid ja väiksemaid .... ahve! Ometi ei lasknud nad end meie kohalolekust häirida ja toimetasid oma igapäevaseid tegemisi ning valmistusid vist saabuvat päikeseloojangut nautima.
Enne õhtusööki kui väljas oli juba läinud pimedaks ja puude külge veetud elektrilambid põlema olid pandud, nautisime kohalike kaunitaride rahvustantse (tantsud pulkadega, paeltega köie punumine, põlevad küünlad pea peal) ja muusikat (tam-tamid). Pärast õhtusööki tehti veel lõket, aga meie olime päevasündmustest nii väsinud, et otsustasime magama minna. Pelgasin pisut küll seda, et äkki on hommikul ärgates või mis veelgi hullem, öösel ärgates, mõni kole elukas telki pugenud, aga õnneks seda ei juhtunud.
Reede, 20. veebruar
Peale hommikusööki sõitsime 4 naisega kohalike kalurite paadiga merele et delfiine näha ja neid pildistada, kuid tunnise lainetes loksumise eesmärk jäi seekord saavutamata, delfiinid olid endale sellel hommikul ilmselt teise ranna valinud.
Saime aega paradiisirannal olla kuni kella üheni ja just siis kui meie lahkusime, saabus kohale uus samasugune seltskond, tuiristide magnet siis ikkagi.
Pakkisime end uuesti bussi ja logistasime sellega tagasi Margaosse, et käia ära sealsel turul. Paraku sattusime sinna sellisel ajal, kus paljud kaupmehed pidasid hoopiski siestat ja kogu turu tegevusest ja mahust õiget ettekujutust ei saanudki. Uudistasime veel keset linna asuvat väga värvidekirevat linnaparki, tulime vastu mingit tumedate noormeeste palvele ja lubasime end nendega koos pildile jäädvustada. Pooleteise tunni pärast istus aga kogu seltskond taas bussis ja asusime tagasiteele Põhja-Goasse. Kusagil teeäärses parklas tegime peatuse, et huvilised saaksid kaasa osta kookospähkleid ja lasta neid endale ka avada. Maitsesisme kookospiima (õrna maitsega valge vedelik) ja proovisime ka pähkli seest valget vilja – minule ei maitsenud kohe üldse mitte.
Tagasi hotelli jõudsime ca kella kuueks õhtul, väsinud, aga rahul nähtu-kogetuga.
Mõnetunnise puhkamise järel võtsime Aabiga veel ette jalgsi retke meie külla, et seal mõnes söögikohas kerge õhtueine süüa. Seekord olime järjekindlamad ja vaid 15 minutilise tempoka kõnni järel olime taas täiesti elu keskel. Pisut tuuritamist küla vahel, veidi pakutavate kaupade tõrjumist ja otsustasime süüa kohas, kus kostis veidi ka muusikat (mitte kohalik muusika). Toit oli maitsev ja kordades odavam kui hotelli restoranis. Lahkudes jättis restorani omanik meiega lausa kättpidi head aega ja palus kindlasti uuesti läbi astuda. Küllap me seda ka eeloleva nädala jooksul veel ka teeme.
Tagasiteel hotelli torkas silma, et majade vahele väikesele tühermaale oli keegi teinud väikese lõkke, kuid lõkke ümber ei olnud mitte inimesed, vaid lehmad!