Laupäev, 21. veebruar
Pärast juba tavapäraseks saanud hommikusi toiminguid ja kiiret hommikueinet (kui ruttu võib ikkagi uue keskkonna ja toitudega kohaneda!) ootas meid eelmisel õhtul telefoni teel kokkulepitud ajal ja kohal meie juba läinud kolmapäevast tuttav taksojuht Hubert. Ometi andis ta meid seekord „üle“ oma sõbrale, kes meid Calangute dr Sudhindra „imekliinikusse“ massaaži sõidutas. Hubert pidi ise kusagile mujale sõitma. Olgu siis nii. Meile oli tähtis õigeks ajaks kohale jõuda. Väike ärevus oli rinnus ka, sest olime ühelt ja teiselt massaaži toimumise kohta ka põgusalt juba kuulnud (ainustki riidetükki selga ei jäeta, massaaži teevad korraga 2 inimest...). Igatahes ootas meid ees ca pooleteisetunnine protseduur. Teistkordselt dr. Sudhindra kliiniku juurde jõudes tundus kliinik juba asisem, suutsin märgata, et nn. registraatoriruumi seinte ääres on ravimitega kapid (nagu päris apteegis kohe!) ja kõik tundus kuidagi puhtam (inimene kohaneb tõesti kõigega!) Loomulikult oli seal ees rida eesti naisi, kes tulid kas massaažist või ootasid arsti jutule pääsemist. Üks rääkis vaimustunult, kuidas ta eelmisel aastal siinsamas oma protseduure võttis, ravimeid kaasa sai ja end nüüd taas turgutama oli tulnud. Temalt kuulsime, et tohter oli aasta eest tema kirjelduse järgi julgenud soovitada ravimeid ka ta seljahädades olevale abikaasale ja ime küll, aga hädad on tänaseks unustatud. Kõige tähtsam selliste asjade puhul on vist ikkagi asjasse uskuda....
Meid paluti mõlemat mööda kitsast keerdtreppi teisele korrusele minna. Seal ootas meid ees väga lakoonilise sisustusega kerge vaheseinaga eraldatud 2 massaažiruumi, ühte sisenesin mina, teise Aap. Keset ruumi oli üsna lai massaažilaud (umbes poolteist-kaks korda laiem kui meile Eestis tavapärane), peatsis plastmassist liud või vaagen, mille põhjas oli kummaline väike auk (justkui nagu sinna koguneda võiva vee ärajuhtimiseks). Laulae oli üle visatud ehtne linataoline narmendav palakas, mis kogu lauda ei katnudki (jala labade osani lina ei ulatunud, samuti ka selle kummalise plastmassist esemeni). Riided tuli riputada seinal oleva konksu otsa ja ära tuli tõesti võtta kõik. Õnneks toimetasid meie ümber samasoolised hindud. Ronisin siis lõpuks kerget ebameeldivustunnet maha surudes lauale ja jäin ootama, mis saab edasi. Edasi toimus kõik väga professionaalselt. Mind määriti korralikult õliga kokku, et mitte öelda valati õliga üle, misjärel hõõruti tihedate piki- ja põikikeha ning ringikujuliste massaažiliigutustega õli kehasse. Seejärel keerasin end ringi ja kõik kordus seljapoolsel küljel. Õli muudkui lisati kausikesest juurde. Kehaga lõpuks ühele poole jõudnud, võeti ette nägu. Millegi õlitaolise vedelikuga hõõruti ka see korralikult sisse ja siis pandi mind toolile istuma ning ette võeti pea. Midagi tilgutati juustesse ja masseeriti korralikult peanaha sisse. Pärast ca tunnist protseduuri olin ilmselt piisavalt ülist läbi immutatud ja seejärel viidi mind eesruumis olevasse nn. aurukapslisse. See oli selline kummaline plastmassist kapp, mille uks tõmmati lahti ja mina pidin sinna sisse istuma. Põhjapoolt immitses sooja auru. Uks pandi kinni, õnneks jäi minu pea kapist välja, sest muidu poleks ma seda kuumust suutnud taluda . Nõnda siis aurutati mind korralikult läbi (nagu sprott õlis!) ja ca 10 minuti pärast võeti kapist uuesti välja ja viidi tagasi massaažilauale. Seekord pidin oma pea sättima selle kummalise plastaluse peale, laest tõmmati alla mingi kett, selle otsa riputatid metallist anum, anuma alumine osa oli veidi koonuse kujuline ja kuulda oli kuuma õli praksumist.... No mis ma arvata oskasin, loota ehk, et mind nüüd kuuma õlisse ei pisteta. Tegelikult läks aga nii, et soojendatud õli kallati sellesse metallnõusse, minu silmad kaeti vatitupsudega ja ülinõud hakati minu lauba piires vasakult paremale kiigutama, samal ajal voolas sealt nirena üli üle minu lauba juustesse ning sealt siis omakorda ilmselt läbi plastaluse põhjas oleva augu uuesti mingisse kogumisnõusse. Ja nii kestis see oma paarkümmend minutit. Sooja õli lisati lausa mitu korda. Lõpuks oli protseduur läbi, anum kadus ei tea kuhu ja minu silmadelt võeti ära ka vatitopsid. 2 naist väänasid minu lühikestest juustest sirinal välja õli. Ikka täitsa kala tunne oli. Siis tõsteti mind püsti (muide, kuhu ka jalga või kätt ei pannud, kõik oli erakordselt libe!) ja nühiti paari riidelapiga eest-tagant üle, ilmselt oli eesmärgiks liigsest õlist vabanemine, aga ega see eriti ei õnnestunud. Ja lubati end riidesse panna. Sellise läbi-õlitunud-keha-juuste-ja-riietega ma massaažist ka lahkusin. Aabi protseduur oli peaaegu sama, v.a. lauba õlitamine, mistõttu tema juuksed nägid enam-vähem normaalsed välja. Kuid aurukapis istus temagi pärast seda kui 2 meest olid teda korralikult sisse õlitanud. 2- inimese poolteisetunnise massaaži maksumus kokku 3000 ruupiat (a 1500), meie rahas 750 krooni.
Tagasi hotelli sõitsime taas taksoga (meie hotell on Calangutest ca 7 km kaugusel Fort Aguada Village lähedal). Taksosõidu nipiks on see, et hinda enam ei kauplegi, istume peale, ütleme, kuhu sõita ja kohale jõudes maksab Aap juhile hinna, mida ise õigeks peab (õige hind on Antti hinnangul 100-150 ruupiat ehk 25-40 krooni). Seni on toiminud. Samas, mõne parema takso on Aap aga ka “üle maksnud“, ikka vabatahtlikult. Kui kipud hindu Eesti hindadega võrdlema, siis tundub kuidagi piinlikult odav olema.... Poolel teel tegime peatuse Newtoni ostukeskuses (seekord selles õiges), et osta hotelli kaasa natuke söögipoolist ja mahla. Tegemist oli meie mõistes korraliku marketiga, kus oli saada kõiki vajalikke toiduaineid (saia, juustu, võid, mahla, õlut...). Sõimegi hotellis oma toas ja paari tunni möödudes tohtis minna ka juba õlist pead pesema. Õhtusöögiks jalutasime uuesti külasse, seadsime eesmärgiks üles leida Antti poolt soovitatud söögikoht Stone House restoran, kus laupäeviti pidada hea elav muusika olema. Leidsime söögikoha suurema vaevata üles. Tundus, et tegemist on turistide hulgas populaarse kohaga, sest vabu kohti väga palju polnud ja suuremalt jaolt olid külalised Euroopa päritolu. Toit maitses hästi, kuid teenindus oli aeglane ja kaootiline. Arvet pidime lahkudes mitu korda küsima, enne kui see meile toodi. Selle õhtu elavaks muusikaks oli esineja kohalike hulgas hästi populaarsel kitarritaolisel instrumendil (pikem kael ja väiksem kõlakast). Järgmisel päeval kui Tiidule meie muusikaelamust vahendasin, sattus ta sellest väga vaimustusse, ja ütles, et ta tahab seda instrumenti ilmtingimata ka kuulata...... Hotelli tagasi sõitsime taas taksoga.
Pühapäev, 22. veebruar
Otsustasime kohe hommikul, et täna naudime päikest ja vett. Suundusime kohe peale hommikusööki raamatute ja päikeskreemidega basseini juurde, kuhu plaanisime jääda kogu päevaks. Lõuna paiku liitusid meiega ka Reeli ja Tiit, kes tulid vaatama, kuidas meie hotell välja näeb ja mismoodi me siin teistest eraldatuna end tunneme. Tegime üheskoos toas kerged võileivad ja nautisime kogu ülejäänud päeva ühiselt päikest, mere- ja basseinivett ning mõnusat seltskonda. Õhtust sõime taas meie külas, seekord uuesti The Curry Houses, kus olime Aabiga juba ka reede õhtul söönud. Kelnerid tervitasid meid nagu tõelisi vanu tuttavaid ja rõõmustasid, et meid nüüd juba 4 oli. Selgus, et selles söögikohas on ennegi eestlasi söömas käinud ja kogunisti olevat välja kujunenud paar püsiklienti, kes siin viimastel aastatel ikka ja jälle puhanud on. Enne kui Reeli-Tiidu takso peale panime ja nad tagasi Calangutesse saatsime, astusime läbi Stone Housest, sest Tiit pidi kindlasti teada saama, kus ja millal saaks soovitud muusikat kuulata. Boss helistas veidi siia-sinna ja selgus, et juba esmaspäeva õhtul on samas külas küll ühes teises söögikohas selleks võimalus olemas. Meel rõõmus, sõitsid Reeli-Tiit oma Braganza ja meie oma Fort Aguada hotelli magama.
Esmaspäev, 23. veebruar
Hommikul selgus, et siinsetel hindudel on mingi suurem usupüha. Ametiasutused ja pangad ei töötanud, küll aga tõõtasid kõik kauplused ja söögikohad, sest turistide raha tuleb ju ometi siia jätta. Aprillist algab siin vihmaperiood (mussoonvihmad), mis kestab pea 4 kuud ja mis peletab siit eemale enamuse turistidest. Uut turistidevoolu on seejärel oodata alles kusagil septembrist-oktoobrist. Seega, turismitööstus pühadest eriti ei hooli ja kõik püüavad ikkagi raha teenida.
Otsustasime Reeli-Tiiduga koos väikese väljasõidu lähedal asuvasse Mapusa linna teha, et käia sealsel turul ja tagasiteel veel kusagil võimalikult privaatses kohas meres ujuda. Sõitsime taksoga Calangutesse ja võtsime seal Reeli-Tiidu hotelli eest ühe enam-vähem normaalse väljanägemisega takso (tagumise istme ees põrandal oli maas vaip!), mille juht osutus tagasihoidlikuks, kuid väga sõbralikuks ja abivalmis meheks. Vähem kui poole tunni möödudes olime keset mapusa linna turgu. Takso jäi meid ootama, sest olime talle juba oma edasistest plaanidest rääkinud. Tegemist oli kõige tavalisema lõunamaa turuga, kus käis äge kauplemine iga kauba osas. Nägiun kurtja vaeva, et lahti saada ühest naisest, kes mind vägisi oma õmblustöötuppa tahtis vedada ja mulle minu silme all mulle sobiliku riidetüki valmis lubas õmmelda. Astusime sisse ühte kingapoodi, kus proovisime jalga kingi (õieti meile prooviti neid jalga) ja kauplesime veidi hindade üle. Lõpuks arvasime, et ostame siis minule paari sandalettide moodi suvekingi, aga kaupmees peaagu vihastas meie peale. Toppis kotti vägisi mõlemad paarid, mida olin proovinud ja muudkui seletas oma hinda, lõpuks siis andis sealt veidi küll alla, aga oli ilmselge, et meile lihtsalt määriti teine paar kaela ja raha vahetas omanikku. Me pole Aabiga kumbki hea tingija ja seepärast meile see ida- või lõunamaa turul käimine eriti ei sobigi. Ja muidugi väikesed kerjuslapsed. Neid on kõik kohad täis ja meile on karmilt soovitatud, nendele üldse mitte tähelepanu pöörata, vältida igasugust silmsidet, aga laps on ikkagi ju laps. Ca tunni aja pärast olime kõik jälle taksos ja auto suundus mere poole. Sõitsime kusagilt üle riisipõldude ja eramajade rajoonis. Jutuajamisest juhiga selgus, et mereäärsed majad on väga kallid, võivad maksta 100-200 tuhat USD, maja kuuks ajaks rendilevõtmise eest tuleks maksta aga umbes 20 tuhat ruupiat. Kaljunuka otsas jäi takso lõpuks pidama ja meie ees laius kena rand, kuid enne tuli mäest alla laskuda. 10 minutit hiljem olimegi juba rannal, taksojuht ikka koos meiega. Ta polnud siia kanti ammu sattunud ja ütles, et veel vaid mõni aasta tagasi polnud seal rannal ainustki puhkajat, nüüd oli seal mitte ainult puhkajaid, vaid ka kohvikuid ja muid toitlustuasutusi tekkinud. Ometi kasutasime võimalust ja suplesime soojas merevees ning kustutasime janu. Ronisime tagasi mäe otsa ja plaanisime küll veel sõita Põhja-Goa pealinna Panaji`sse, et võtta ette üks laevasõit, kuid kuna taksojuht teadis, et laev väljub alles poole seitsme ajal õhtul, loobusime sellest mõttest ning suundusime koju, et õhtul meie küla restoranis ühiselt Tiidu soovitud muusikat kuulates õhtust süüa. Leppisime kokku kohtuda 19.30 Villa Kingfisher ees, sest restoran (mille täpset asukohta ka meie ei teadnud) pidi sasuma villa vasta üle tee. Kingfisher on siin tuntud firma, kes toodab õlut ja muid jooke. Tema reklaami on täis praktiliselt kõik kohad.
Pärast kosutavat mõnetunnist puhkust asutasime end Aabiga jalgsi meie hotellist kokkulepitud kohta minema, samal ajal pidid Reeli ja Tiit oma hotellist startima taksoga. Jõudisme siiski enne neid ja asusime söögikohta otsima. Selgus, et see on peateest mõnevõrra kõrval (orienteerusime teeäärse viida järgi), läksime mööda pimedat tänavat edasi, vastu jalutas loomulikult üksik lehm. Veidi maad eemal põletas keegi prahti, vänge hais lõi ninna. Ja siis täiesti ootamatult kerkis majade vahelt välja ilus aed koos selles oleva toitlustuskohaga. Astusime sisse, panime igaks juhuks laua kinni ja suundusime tagasi tee äärde, et nüüd juba koos teistega tagasi tulla. Oodata tuli aga veel üsna kaua, sest seoses pidustustega oli liikluses kergeid takistusi. Ka kelner, kelle juures laua broneerisime, tuli suure tee äärde, et koos meiega meie sõpru oodata. (pigem, et olla kindel, et me ikka tagasi läheme). Lõpuks siis saabus takso, kuid sealt ei astunud välja mitte need inimesed, keda me ootasime, küll aga teised eestlased. Selgus, et neid tuleb kohe mitu taksotäit ja kusagil on siis ka Reeli-Tiit. Nii oligi. Restorani kogunes kokku 16 eestlast, kes nautisid rohkem või vähem muusikat ja vahetasid õhtusöögi kõrvale oma senise puhkuse kogemusi. Meie Aabiga lahkusime lõpuks esimestena, teised jäid veel veidikeseks. Tagasiteel astusime veel korraks läbi meie hotelli teeotsas toimuvalt laadalt, mis seoses pühaga kolme päeva jooksul aset leiab. Olime sealsete uudistajate hulgas vist küll ainsad heleda nahaga inimesed, kõik ülejäänud tundusid olevat hindud. Tegemist oli meie mõistes laadaga, kus müüdi nii toiduaineid, kui nips- ja mänguasju, kus sai märki lasta ja kus vilkusid muidu tuled. Ei midagi erilist. Suundusime koju.
Teisipäev, 24. veebruar
Päikese ja vee päev. Suundusoime taas peale hommikueinet meie basseini juurde, et lugeda, nautida päikest ja mõnuleda vees. Hommik oli kergelt sudune ja päike oli nagu peidus, mõne tunni möödudes sai päike oma jõu ikkagi kätte ja olime kuni lõunani basseini juures. Rätikuid jagav ja ujumist jälgiv instruktor tunneb meid nüüd juba klaugelt ära ja tervitab hommikuti väga sõbralikult. Ütleb, et on meile ikka meie igapäevaseid toole ja varju hoidnud, no tore kuulda muidugi, et keegi meist (või meie poolt pakutavast tipist) nii väga hoolib. Kui senini on basseini ääres ikka ka soomlasi näha-kuulda olnud, siis eile ja täna pole enam ühtegi. Ilmselt on nende reis koju tagasi läinud ja uusi pole siia hotelli tulnud. Olime basseini ääres ca üheni, siis sõime toas paar võileiba ja asusime taas taksoga teele massaaži. Täna oli meil mõlemal teist korda massaaž. Info kohaselt tuleb massaaži alati võtta kas 3 või 5 korda, mitte kuinagi 2 või 4 korda. Püüame seda siis ka järgida. Täpselt poole neljaks jõudsime jälle „kliinikusse“ ja kordus peaaegu sama protseduur, mis esimeselgi korral. Seekord olin mina ainult selles ruumi osas, kus Aap oli olnud eelmine kord ja vastupidi. Minu üllatuseks seekord minu nägu sisse ei õlitatudki, määriti mingi kreemiga ja tehti massaaž näole nii, et istusin toolil. Pähe ei kallatud ka enam nii palju õli, seda vaid tilgutati pudelist keset pealage ja hõõruti põhjalikult peanaha sisse. Juuksed olid aga ikkagi täiesti püsti, nii et panin ära tulles taksosse istumise ajaks nokkmütsi pähe. Taas 3000 ruupiat. Täna ostsime välja veel ka dr Sudhindra poolt meile kirjutatud rohud (ikka sealtsamast kliinikust), kummalegi pooleaastane kogus, kokku 9300 ruupiat = 2325 krooni. Läks trumm, mingu pulgad ka!
Tänase massaaži järel tunnen mina end kuidagi eriti reipana ja üldse on tunne, nagu hakkakski lõputu Eestimaa talvekaamos kusagile maha jääma. Tunnen end juba värskema ja puhanumana.
Töö peale ei taha aga endiselt veel mõelda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment