15 tundi taburetil kapis.

Just nii võikski kokku võtta meie lennu Tallinnast Goasse.
2 tunnisest lennu edasilükkamisest Tallinnas sai lõpuks kokku 4, Vilniusest saabus kohale koguni uus lennuk, nii tõsine oli siis rike lennumasinal, mis meid esialgu Goasse pidi toimetama. Kui lõpuks kogu reisiseltskond end lennukipardal sisse oli seadnud, kes rohkem, kes vähem õnnelikumas olukorras (jalgade sirutamises said võimaluse vaid need, kellel õnnestus saada koht „exit row`sse“ või esimesse ritta.), alustas pardateenindus oma tööga – mööda kitsast vahekäiku hakkasid veerema joogi- ja toidukäru. Hilisõhtusest toidukorrast sai varahommikune (05.30) ja rampväsinud reisiseltskond kinnitas keha ning püüdis seejärel unest kosutust leida. 6 tundi hiljem (kell 10.00 Eesti aja järgi) maandus meie lennuk Dubai lennuväljal, et lisada kütust ja vahetada välja meeskond. Kui siiamaani oli pardateeninduses vähemalt paar eesti keelt kõnelevat inimest, siis edasine meeskond koosnes inglasest kaptenist ja vaid leedu stjuuardessidest, nendega suhtlemine jätkus kas vene või inglise keeles. Plaanitud tunnisest peatusest Dubais sai lõpuks kaks, sest lennuk ei saanud varem stardiluba. Reisijaid vahepeal pardalt maha ei lubatud, jätkus „kangelaslik“ istumine „taburettidel kapis“. Uueks sihtpunktiks sai Trivandumi lennujaam Lõuna-Indias, sest lennuplaani järgi tuli kõigepealt kohale viia Keralasse suunduv puhkajate seltskond. 3 ja pool tundi hiljem maanduski meie lennuk rataste kolinal (kapten, rääkimate reisijatest, vist ei tundnud end leedukate lennukit maandades väga hästi!) Trivandumis ja oma 30-40 inimest lahkus uniste, kuid silmnähtavalt õnnelike nägudega lennukist, jättes ülejäänud seltskonna edasisi „kannatusi nautima“. Eesti aja järgi oli kell saanud 15.15. Taas kütuse laadimine ja lennukisse sisenesid puhanud nägudega pruunid ja heatujulised eestlased, kellel oli seljataga 2-e nädalane puhkus Keralas ning kes alustasid sama lennukiga koduteed. Küll nad võisid meid nähes ikka kohkunud olla! Trivandumi peatus kujunes tunniseks, täpselt kell 16.15 Eesti aja järgi (Indias oli kell selleks ajaks aga juba 19.45) suutis kapten lennumasina probleemideta jälle õhkus tõsta ja et oli teada, et kannatada oli vaja veel vaid (!) poolteist tundi, oli reisiseltskond uuesti veidi elavnenud. Seekord mingeid kõrvalekaldeid ette ei tulnud ja 17.45 Eesti aja järgi (kohalik aeg 21.15) lõppes meie kõigi kannatust proovile pannud 15 tunnine lennureis maandumisega Goas. Lennukist väljudes võttis meid vastu küll pimedus (päike loojub siin kusagil kuue ja seitsme vahel õhtul), kuid see-eest pea 30 kraadine soe ja niiske õhk, mis andis lootust, et homne päev on igatahes parem kui tänane. Passikontroll ja toll möödus kiiresti ja probleemideta (mul oli väike põhjus ka kerget hirmu tunda, sest Marju oli Tallinnas lennujaamas oma mehe jaoks, kes siin TravelIn-i reisiesindajana töötab, mulle kohvrisse eesti leiba ja sinki kaasa pannud, selgus aga, et lihatooteid siia sisse tuua ei tohi). Enne veel kui me arugi saime olid paar kohaliku lennujaama palgal olevat „kohvripoissi“ kahmanud meilt kohvrid (võimalus ju paar dollarit teenida – ja kui sa seda ise ei paku, siis nad pärast lihtsalt küsivad Sult seda raha, kusjuures ei aita ka vabandus, et Sul pole väikeseid dollareid) ise rõõmsalt vaterdades „TravelIn-TravelIn“ ja meil ei jäänudki muud üle kui nende sabas edasi liikuda, kuni eestikeelsete reisiesindajateni. Sõbralikult naeratavad TravelIn-i esindajad korraldasid meie ülejäänud osa õhtust kiiresti ja turvaliselt. Meie reisibussi tuli umbes 20 inimest ja ca tunnise sõidu järel olime me esimesed, kes oma hotelli (Taj Fort Aguada) jõudsid. Kohalik aeg oli 23.00, Eestis 18.30! Sellega oli meie esimene reisipäev peale ca 21 tundi (kodust lennujaama hakkasime Tallinnas liikuma 21.30) otsa saamas.
Hotelli teenindus oli väga tasemel, koguni veidi tüütu, sest igaüks kasutab ju võimalust lisaraha teenida. Meie tuba on oivaline! Suutsin vaatamata kohutavale väsimusele siiski hetke nautida öist vaadet meie toa terrassilt ookeanile. Esimene mõte oli, et kui ma siin ka eeloleva 13 päeva jooksul end välja ei maga ja piisavat päikeselaengut Eestimaa talvekaamosega toimetulekuks ei saa, pole minul seda võimalik üldse kusagilt saada.
Aabi kõht nõudis paraku veel mingit kosutust, seepärast tegime kiire eine öises hotelli restoranis (kohalikus mõistes kalli raha eest - arve kokku 1430 ruupiat, esialgu toa arvele, tasume lahkudes, kuid kelnereile jootrahaks 200 ruupiat, kroonides kulu kokku ca 400 kr) ja siis maandusime kosutavasse unne.
Teisipäev, 17. veebruar
Öö jäi lühikeseks. Olime kokku leppinud, et reisibüroo esindaja Antti tuleb meile vajalikku infot hommikul 10.30 vahendama ja hommikusööki saab vaid just selle ajani, tuli vaatamata väga hilisele uinumisele (ca 01.30 kohaliku aja järgi) juba kell 9 jälle jalul olla. Pärast tavapäraseid hommikusi protseduure siirdusime hommikusöögile, meie mõistes ootas meid ees Rootsi laud, kuid valik on siin suhteline. Mitmed India toidud, mida me veel ei tunne. Üllatav on, et nad söövad siin juba hommikusöögiks kartuleid! Mingid muud vedelad toidud (supid või kastmed), mis oma väljanägemise poolest mind küll ei meelita, ka singi- ja vorstiviilud, magusad saiad. Ometigi õnnestus mulgi midagi meelepärast leida: hautatud juurviljad, praetud beekon, omletirull, veidi rohelisi kapsalehti. Sepikut või saia ja lisaks värsket puuviljamahla (maitses väga hästi, ei liiga hapu ega magus ja ilma viljalihata!). Mis aga täiesti võõra maitsega on, on siinne kohv, seda võib juua piimaga või ilma, see lihtsalt maitseb võõralt. Vaja edaspidi proovida erinevaid teesid. Ja lõpetuseks värsked puuviljalõigud – ananass, arbuus, melon.
Antti ootas meid täpselt kokkulepitud ajal, et me oleme meie hotellis ainukesed, siis siirdusime meie toa rõdule nõuandeid kuulama. Järgmise pooleteise tunni jooksul saime põhjaliku ülevaate kõigest, mis meid siin 2 eeloleva nädala jooksul ohustada, aga ka rõõmustada võiks, mida tähele panna, kus, millal ja kuidas hindade puhul kaubelda, kust võtta takso ja kuhu omal käel minna jne. jne. Loomulikult ei jätnud Antti tegemata reklaami oma firma poolt pakutavatele väljasõitudele, kirjeldades neist pea igaühte põhjalikult. Hinnad pole just eriti soodsad, aga midagi me siin ikka kaasa teeme, mõtleme veel. Kohtume Anttiga uuesti kolmapäeval kell 10.00.
Pärast ametliku osa läbimist otsustasime minna päikese kätte, nii suur on Põhjamaa inimese janu soojuse järele. Meie hotellil on väike armas bassein (üks ja ainuke), milles pole kunagi korraga liiga palju inimesi ja mille ümber on pehmete madratsitega lamamistoolid. Kuna me polnud veel aru saanud, kuidas käib siin rannarätikute hankimine-vahetamine, võtsime omale toast rätikud kaasa ja otsustasime alustada suplust hoopiski ookeanist, mis vahutab ja loksub otse meie hotelli aia taga. Turvamees avas meile naeratades värava (kinni keti ja tabalukuga!) ja olimegi üldkasutataval territooriumil. Siin ei ole väga palju inimesi, suplemas käivadki eelkõige meie hotelli inimesed, ülejäänud on kas turistid, kes on tulnud vaatama vana kindluse varemeid (hotell on ehitatud endisele kindluse territooriumile), või lihtsalt randa kolama. Ei puudu ka väikesed raha või tutvust nuruvad poisid, kellele otsa vaadata mina küll ei suuda. Ookeani vesi oli väga soe, ca +28 kraadi, kuid sogane, kuidagi liivakarva hallikas kollane. Oma jalgu vees seistes igatahes ei näe. Nautisime sooja vett ja kerget lainet täiega. Tutvusime samas kõrval ujuva Soome paariga, kes oli siia tulnud nädalaks puhkama Turust. Nende lend kestis Dubaisse vaid 5 tundi, tankimise ajaks lubati nad lennukist maha ja edasi Goasse lendasid nad veel 2 tundi. Seega on siia võimalik kohale jõuda vägagi inimlikel tingimustel, tuleb oma raha lihtsalt Aurikomatkadesse viia. Miskipärast meie reisibüroo seda tagada ei suuda....
Peale mõnusat suplust esimene päikesevann, mina targu paksu kaitsekreemi all, millest Aap suuremat ei pidanud. Pool tundi ühele kehapoolele ja 15 minutit teisele poole ja tulemus oli varsti näha – Aap oli näost tulipruun, et mitte öelda punane, mina jumeta. Mere äärest tulles sukeldusime veel basseini ja tegime väikese kaare hotelli aias, igati soliidne koht puhkamiseks, mis pole, tõsi küll, väga taskukohane. Hotelli aias ja väljapool seda laiub uhke palmisalu, rand on liivane, mitte küll selline liiv nagu Eestis, kuid siiski liiv. Territooriumi on ümbritsetud aiaga ja seda valvatakse, seega peaks olema üsna turvaline.
Enne jalutuskäiku lähimasse külla, kuhu on meilt ca 2 km, otsustasime veidi puhata. Mina proovisin ära WI-FI võrgu leviku. 135 ruupia eest saab ilma suurema vaevata pooleks tunniks internetti logida. Jalutuskäik külla kujunes lühemaks kui algul arvasime, me lihtsalt ei jõudnudki sinna. Hakkasime küll innustunult hotellist minema, mõeldes, et sööme külas ka kerge eine, kuid pärast ca 15-20 minutist rännakut mööda kitsast ja äärmiselt räpast liiklustihedat (vasakpoolne liiklus!) teed tuutuvate ja piibitavate motorollerite, autode ja busside vahel, teadmata täpselt kui pikk maa meil veel esimese normaalse kaupluse või söögikohani minna on, pöörasime tuldud teele tagasi. Kusjuures ei jäänud meil selle aja sees kohtamata ka India püha(d) loom(ad) – lehm (ja koerad). Helepruuni värvi loom tuias meiel lihtsalt mööda teed vastu ja läks ei tea kuhu. Ükski liiklusvahend teda ei häirinud ja vastupidi ka, ainuski liiklusvahend ei teinud temast suuremat numbrit, mis siis, et loom kõndis kord vasakul, kord paremal tee äärel või hoopiski keset teed. Ja koerad magaavad selles räpases kuumuses just seal, kus neile meeldib, lausa keset teed ei õnnestunud küll ühtegi näha. Tagasiteel keerasime oma hotelli aia tagant mere äärde, et teha tutvust mereäärsete söögikohtadega ja maandusime kohe esimeses neist – liiva sees mõned lauad-toolid, pambusmattidest seinad laed punutud niineköiega toigaste külge ja äri käib. Kõht nõudis oma ja otsustasime midagi süüa. Menüü oli küll inglisekeelne, kuid kohalikud toidunimed meile arusaamatud. Lõppes kõik sellega, et Aap sai taignas küpsetatud kana kartulitega ja mina juurviljasuppi, maitses mõlemale. Kana oli väga terav, minu supp õnneks vaid kergelt. Joogiks pepsi ja minule maasikashake. Kõhud täis, peremehele mitu korda toidu hästi maitsemine üle kinnitatud ja välja antud lubadus, veel tagasi tulla, siirdusime tagasi oma tuppa, et veidi enne õhtust seiklust puhata. Olime nimelt kella kuueks õhtul lubanud sõita 7 km kaugusel asuvasse Calangute linnakesse Reeli ja Tiidu juurde, et teha ühised plaane eelolevaks nädalaks ja kaeda, kuidas neil on esimene päev läinud. Veidi enne kuute võtsime väljapool hotelli territooriumi takso ja lasime end Reeli-Tiidu juurde elu tuiksoonele sõidutada – nende peatuspaik on Calangute keskuses, Braganza hotellis. Taksosõit sinna 150 ruupiat (meie rahas 35 krooni). Jäime ca 10 minutit kokkulepitud ajast hilisemaks, sest ei osanud vahemaid õieti hinnata, kuid kohale me jõudsime. Tegime kiire otsuse, et käime koos supermarketis süüa ostmas, sest nii meie kui ka Reeli-Tiit otsustasime varuda midagi külmikusse, et näiteks mõni toidukord lihtsamalt läbi ajada. Kauplesime end neljakesi tuk-tuki peale (tegelikult mahub sinna vaid kolm!) ja 100 ruupia eest (maksime liiga palju) viidi meid Newtoni ostukeskusesse (meie mõistes vaid väike kiosk), kust hankisime saia-võid-juustu-jooke. Aap ei jätnud ostmata ka siin kuulsat Old Munk`i rummi (hind meie rahas vaid ca 35 krooni). Kogu meie ostukorv maksis kokku 700 ruupiat (alla 200 krooni). Suvalise taksoga uuesti tagasi Reeli-Tiidu hotelli, asjad nende külmikusse ja siirdusime ühiselt õhtust sööma üsna nende hotelli lähedal asuvasse restorani, 4 inimese toit ja joogid (pudel vett, 2 X rumm koolaga ja 3 pudelit õlut) maksid kokku vähem kui 1000 ruupiat (alla 250 krooni!!!), mis on meie jaoks väga soodne. Õhtusöögi ajal otsustasime ära, et teeme koos läbi kahepäevase Lõuna-Goa reisi ja seda juba eeloleval neljapäeval-reedel, sest siis jääb veel veidi aega muudeks meelelahutusteks. Tagasiteel ostsime teeäärsest puuviljakärust mandariine ja viinamarju (70 ruupia eest = 16-17 krooni), võtsime Reeli-Tiidu toast külmikust oma toidud ja sõitsime taksoga taas koju. Uni maitses magusalt.
Kolmapäev, 18. veebruar
Ikka jäi uneaega väheks, väsimu endiselt sees. Saime end liikuma alles poole kümne paaiku, kell kümme oli aga taas Anttit oodata. Seega kiiresti hommikused protseduurid, sööma ja lisareise tellima. 4 inimese 2-e päevane reis Lõuna-Goasse koos kõikide toitudega maksis 460 dollarit, homme on start juba 06.10. lasime Anttil meie jaoks kinni panna veel aja eestlaste hulgas kuulsust kogunud dr Suhindra juurde, kes pulsi mõõtmise, sõrmeküünte ja keele vaatamise järgi paneb diagnoos Sinu haiguste kohta ning määrab nendele ka ravi, eelkõige aga masaazhi. Kell 15.00-ni jäi meil siis aega päikese ja vee nautimiseks. Täna merre ei läinud, laine oli oluliselt kõrgem. Määrisin ennast tugeva faktoriga päikesekreemiga ja täna nõustus seda tegema ka Aap. Nägu on tal väga punane. Paar järgmist tundi möödus väga ruttu, lugesime, ujusime ja tukkusime päikesevarju all. Kuna enne doktori juurde minemist süüa ei tohtinud, sättisime end pool tundi enne meie aega takso peale. Kasutasime eilset taksot. Saime juhilt visiitkaardi ja toa telefonilt oli väga lihtne teda kätte saada. Näitasime talle Antti poolt paberile kirjutatud aadressi ja 20 minutit hiljem ootasime mingi imeputka taga kuulsa arsti vastuvõtule. Arstiks osutus üsna noor mees, tume nagu nad siin kõik on ja kõigepealt sain mina oma hädade kirjelduse, seejärel Aap. Kõige kummalisem oli selle asja juures see, et pea kõik, mis ta rääkis, vastaski tõele. Kaasas soovitused edasise toitumise kohta ja kokkulepitud aeg laupäevaseks massaazhiks, lahkusime veidi segaste mõtetega – kas tegemist on soolapuhuja või tõesti tunnustatud arstiga? Mõtteid ei aidanud selgemaks saada ka jalutuskäik kohalikus rannas, misjärel sõitsime suvalise taksoga koju. Taksojuhiks osutus vägagi jutukas noormees, kes „koolitas“ meid veelgi kohalike kaubitsejate suhtes – kõik, mis me tema kaudu ostame, saab olema vähemalt 50% soodsam, kogu päevaks saaksime ta oma käsutusse Goa piires sõitmiseks vaid 12-14 dollari eest!!!
Hotelli tagasi jõudnud, tegime kiirelt mõned juustsaiad, jõime teed-kohvi ja võtsime aega terrassi peal merevaate ning päikeseloojangu nautimiseks. Homme-ülehomme on ees reis Lõuna-Goassse, paradiisiranda, turule ja õhtul ootab sealsamas ees pidu kohalike tantsude ja laulude saatel. Öö India telkides!?