Juulist märtsi

Pühapäev, 1 märts.
Eilsel peol andis Antti teada, et peame lennujaama sõiduks esmaspäeval valmis olema kell 14.00. Lend ise peaks väljuma aga alles kell 6 õhtul (eesti aeg kell 14.30) ja sealt edasi ei taha järgmise 14 tunni peale lihtsalt mõeldagi. Ikka ei mahu pähe, et väga keerulistes tingimustes tuleb lennukis mööda saata pea 14 tundi. Plaani järgi peaks lennuk Tallinnasse jõudma kell 4.30 teispäeva hommikul.
Hommikul peale tavapärast hommikusööki suundusime taas basseini äärde, et nautida veel päikest ja vett. Jäime sinna koguni 5-ks tunniks. Täna oli seal rahvast rohkesti. Domineerisid briti naispensionärid ja kohalikud india pered. Kummaline vaatepilt oli see, et mehed olid oma lasteparvega kõik vees, enamik naisi aga istus sarides päikesevarjus. On see usk, mis ei luba abielus naistel koos perega vette tulla? Või hoopis see, et tegemist oli väga rahvarohke kohaga? Samas torkas täna silma kamp (5) noori kohalikke mehi, kes käitusid üsna vabameelselt. Basseinis kärasid nad kõva häälega ja jõid seal koguni pudelitest õlut, õllejoomise ajal oli nende kambas vähemalt 1 noor naine. Hiljem kui nad lamamistoolides päikest nautisid, oli naine kadunud, mehed aga üpris valjuhäälsed. Lisaks otsustati mängima panna kaasa toodud väike CD mängija. Natuke meenutas situatsioon vene noori mehi, kes ka vahel selliseid asju teevad. Kogu puhkuse ajal pole me selliseid noori siin hotellis kohanud, pigem peatuvad siin soliidsed kohalikud pered, ka väikeste lastega.
Pärast paaritunnist puhkust toas otsustasime veel veidikeseks Calangutesse sõita. Aap tahtis väga näha, milline näeb välja bassein Reeli-Tiidu hotellis (Colonja Braganza) ja sõime seal koos Reeli ja Tiinaga (Tiit oli mingi kambaga kusagile turule jälle sõitnud) ka õhtust, taustaks "maailma hitte" laulev muusikute paar. Südaööks olime hotellis tagasi.
Esmaspäev, 2. märts
Ärasõidupäev. Mõtted on kohvrite pakkimise juures. Häälestume eelseisvaks pikaks kojulennuks. Väike igatsus koduse Eesti järgi ongi juba põue pugenud. Oli tore ja kosutav puhkus, ometi on oma kodus vist ikkagi kõige parem. Ehk toob saatus ja elu meid veel kunagi Indiasse, siis on aga kindlasti taasavastmise rõõmu palju.